Blog

Võib-olla siiralt, võib-olla üksnes poliitilise vastandumise tõttu kõlab aeg-ajalt arvamusi, nagu poleks olnud vaja lossi kordategemisse nii palju panustada, nagu tänaseks tehtud on. Pigem tulnuks „panustada oma inimestesse, mitte mõelda turistidele“.

 

EGLE OJA

Samas unustatakse ära, et lossi kordategemiseks oli aastatepikkuse unarusse jätmise tõttu viimane aeg. Kui poleks seda tehtud nüüd, siis poleks enam midagi päästa. Kuigi jah, veidi üle illustreerides oleks selle asemele kindlasti saanud ehitada midagi praktilist, nagu juuresolevalt fantaasia-pildilt näha. Hetkel õnnestus sellist tulevikku vähemalt lähemaks tulevikuks vältida.

Võib-olla tõesti olid mitmed põlvkonnad juba harjunud, et kiriku taga midagi suurt ja koledat aina laguneb, aga samas jõudsin lossis töötades palju kuulda seda, et sisimas polnud sellise olukorraga rahul tegelikult keegi ei omadest ega turistidest.

Raamatute järgi on meil tegemist justkui millegi suure ja unikaalsega, aga tegelikkuses seisis lossitorn keset linna (ja keset riiki) nagu hunnik õnnetust. Nagu üks hakkamasaamatuse monument, mille hale olukord levitas paratamatult sama muljet ja sarnast vaimu kogu linnale ning ka samanimelisele vallale.

Teame ju, et toonast vaatepilti, mis tänaseks juba ununema kipub, ei nautinud meist keegi.
Pigem vastupidi – poliitilist sundmõtlemist kõrvale jättes ja kätt südamele pannes tajume ju kõik, et lossi kordategemine on kogukonnale oluline ja vajalik − sajandi tegu, nagu mõni ajaloolane arvab.

Seepärast väidan, et Põltsamaa loss ei ole ainult turismiobjekt. Ta pole ka mitte esmajoones turismiobjekt. Turism on lihtsalt kaasnev boonus. Ennekõike oli ta nagu pikalt kiratsenud haav, mida lõpuks ravima hakati. Tervemaks saanuna annab ta aga kogu piirkonnale uue hingamise! Ta on ilus ja võimas ja kingib inimestele tagasi põhjuse oma kodukoha üle uhkust tunda. Rääkimata sellest, et koos avatud kallasraja ja korda tehtud ujumisrannaga lisavad loss ja jõgi linnaruumi palju elurõõmu ning parandavad oluliselt siinse elukeskkonna kvaliteeti.

Kui rääkida tulevikust, on ju ütlematagi selge, et atraktiivne ja kaasaegne avalik ruum soodustab ka elanikkonna kasvu, st noorte püsimajäämist või rändajate tagasitulekut, ettevõtluse edenemist jms.

Ühtlasi on lossikompleksil veel küllaga potentsiaali ja perspektiivi! Täna, mil juba on olemas ka reaalne võimalus konvendihoonele paigaldada ette kõik aknad ja uksed (toetusraha selleks on kinnitatud ja arhitektuurne projekt olemas), polegi ehk kaugel enam see suurelt unistatud aeg, mil konserveeritud müüripärandist saab jälle „päris hoone“, mida kogukond saab kasutada aastaringselt, näiteks haridus-huubina (innovatsioonikeskusena) vms. Ja selliselt on iga lossile kulutatud euro endiselt ka „panustamine oma inimestesse“.

Selge on loomulikult ka see, et selline loss on unikaalne ajaloo-objekt kogu Eesti ja Liivimaa mastaabis ning tema ülalpidamine ongi paras väljakutse. Odavam ja muretum oleks olnud lasta lossil laguneda fataalse lõpuni. Aga eks seegi ole olnud valikute koht: ühed teevad rohkem, teised teevad vähem. Tulemuste erinevust saab igaüks ise hinnata.

 

Lõpetuseks arvan, et tänu lossile me oleme suur linn, meil on siin Eesti riigi sisuliselt vanimad seinad. Lossi võimas kuvand, mis levib uhkelt üle Eesti, tõstab igal juhul Põltsamaa sotsiaalset reitingut. Sama emotsionaalne laeng töötab ka mujal, sest mõelgem korraks, kui palju “väiksemad” oleks Kuressaare, Haapsalu, Narva, Rakvere, Paide, Padise ilma oma kordatehtud ajalooliste arhitektuurimonumentideta. Kui palju tundmatum oleks paigana Vastseliina, kui poleks seal kirglikke linnuse eestvedajaid?

Selline saavutus tõstab iga paiga täiesti teise liigasse ja kannab tugevat sõnumit: kui juba sellise suure lossiga saadakse siin hakkama, siis saadakse hakkama ka kõige muuga.

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 23.10.2025