Juhtkiri 12.06.2025
Mees kõrtsis, hobune põrgus (EVS)
Kalendrisuve alguseni ei ole enam kaua aega jäänud. Lühike Eestimaa suvi on alati oodatud ja peaks pakkuma meile teretulnud lõõgastust muredest, probleemidest ja sekeldustest. Oleks vaid nii, et ilu, linnulaul ja päike tooks kaasa ainult ilusad elamused…
Juba on kannatanute seas mootorratturid, uljad autojuhid ja mõistuse kaotanud napsitajad. Ei peagi kihutama ega napsitama, et kraavis lõpetada – piisab ka roolis nutiseadmete näppimisest. Mis tähtis uudis või oluline sõnum see küll on, mis sunnib unustama, et oled liikluses, kus viivuke tähelepanu võib väga halvasti lõppeda? Sõnad kohusetunne, vastutus ja mõistmine on justkui mineviku jäänukid või rudimendid, mille keegi keeleteadlane on ammu välja mõelnud ja mille tähendus on nüüd ainult veel mõnele lingvistile teada. Purjus bussijuht läheb lapsi sõidutama ja tunneb end seejuures mõnusalt, endale oma teo tagajärgedest raasugi aru andmata? On ju selge, et hilisem kahetsus ning ka ämbritäis krokodillipisaraid ei aitaks enam iial kedagi…
Manitseme, räägime, hoiatame, veename, kurjustame – abi ei midagi. Karistame, trahvime ja siis veel ja veel ikka sedasama inimest – ikka ei midagi. Ka need inimesed on ju käinud koolis, õppinud auto- juhtimist ja saanud load ja suudavad nüüd ainult ähmaste silmadega pomiseda, et õhtul jõin ühe õlle, et siis surmava mürsuna uue lonksu järele kihutada. Kust tuleb küll see lauslollusest kantud teadmine, et minuga ei juhtu ju kunagi mitte midagi?
Enamik meie seast on korralikud liiklejad, kes oskavad oma sõidukit turvaliselt ohjata. Miks nemad peavad olema surmakutsarite pärast kannatajad?
Põltsamaa Valla Sõnumid 12.06.2025
