JUHTKIRI 18.03.2021
Hirmus ilus ikka see eesti keel!
„Davai, läheme mängima!“ hõikas üks mudilane teisele. „Okei,“ vastas too. Nad ei saanud veel aru, et hoolimata võõraste sõnade pealetungist on nad õnnelikud inimesed, rääkides juba eesti keelt. Meie emakeel on meloodiline ja ilus, üks väiksema rääkijaskonnaga riigikeeli ja raskemaid keeli, aga see on ka ainulaadne, sest meil on maailmas ainukestena õ-täht ja meile jagatakse selles keeles haridust – kõike seda erilisust ja ehk privilegeeritud seisundit saavad tegelikult laias laastus nautida umbes miljon inimest.
Pühapäeval oli emakeelepäev. Ehkki emakeelel ei ole kerge – tegusõna pidavat ähmastuma, võõrkeeled tungivad peale ning sajab ka muid vopse ja võmme (mitte politseinikke, keda nii slängis kutsutakse) –, peame me siiski vastu. Meil on salarelv – uskumatult tublid emakeeleõpetajad, kes väsimatult selle eest hea seisavad, et puhas ja selge eesti keel ka edaspidi kõlaks. Suur tänu teile!
Bornhöhe kangelane Saalomon Vesipruul pürgis palehigis kirjandustaevasse. Tema väljend „leekiv armastus pani leekides leekima“ ei jätnud talle selleks just suurt võimalust. Meist ei pea saama kirjanikud, küll aga peaksime kõik hoidma, armastama ja väärtustama oma kaunist emakeelt. Ja kui meie kõnekunsti sisaldava kambrikese uksele koputavad korraga homonüüm ja palindroom, ei tasu sellest ehmuda – nad ei tulnud külla halva pärast, vaid tulid siia sooviga meie keeleoskust veelgi rikastada.
RAIMO METSAMÄRT
Raimo@pvs.ee
