Kes kaitseb inimese väärikust, kui ta viimane kodu on hooldekodu?
„Me kõik jääme vanaks…“ Ehkki need sõnad on pärit laulusalmist, on vananemine loomulik protsess. Küll aga loodame, et elu loojang mööduks samuti väärikalt ja hubastes tingimustes. Toimetusega võttis ühendust inimene, kelle isa oli Põltsamaa Kodu elanik mitmeid aastaid. Enam mitte. Miks?
RAIMO METSAMÄRT
Raimo@pvs.ee
Eellugu. Seidi Soini isa, kellel on diagnoositud dementsus, on olnud 4 aastat Põltsamaa Kodu klient. „Praeguseks on olukord läinud veelgi keerulisemaks, kuna täiendavate uuringute tulemusena on diagnoositud veel ka Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi,“ sõnas Seidi. Kuna Põltsamaa Kodu pakub teenust ka dementsuse diagnoosi saanud inimestele, valitigi toona uueks elukohaks Põltsamaa.
„Kuna isa vajas 24/7 ehk pidevat järelvalvet, langetasimegi emaga selle otsuse, valides isa tervislikku seisundit arvestades kompetentse asutuse, kus on tagatud tema diagnoosile vastava teenuse pakkumine. Eeldasime, et kõik töötajad on kursis ja koolitatud, mida teenuse osutamine tähendab.“ Sõnal „usaldus“ on siin kandev roll, sest on ju hooldekodu eaka inimese jaoks viimane elupaik ja soovitakse ikka oma lähedase jaoks valida võimalikult head tingimused, kus raske(te) haigus(te)ega koos oleks võimalik elupäevad inimväärsetes tingimustes mööda saata.
Paraku on dementsus progresseeruv haigus ja sõltub ka palju inimese individuaalsest eripärast, sestap on haiguse kulgu väga raske ette ennustada. „Koostöös eelmise juhatajaga kasutati nii psühhiaatrite kui ka erinevate ekspertnõustajate abi ning korrigeeriti raviskeemi, kuna isa ärevustase oli kõrge. Tollane juht arvestas kliendi eripäraga ja soovis alati pakkuda parimat. Kuna eaka mehe kognitiivsed võimed ei olnud nii madalad kui raske dementsusega haigel, paigutati ta üldosakonda tingimusel, et kui haiguslik seisund häirib tavaosakonna elanikke, viiakse ta dementsusega inimestele kohaldatud osakonda tagasi,“ sõnas Seidi.
Halvad arengud
Selle aasta 8. märts tõi väga ootamatu ja murettekitava muutuse – hooldekodu ei soovinud enam lepingut jätkata. „Kuna vahepeal oli hooldekodu juht vahetunud, ei olnud minuni jõudnud info, et isa seisund on halvenenud – ta häirib kliente ja rikub kodukorda,“ sõnas Seidi. Tema sõnul peaksid sellised olukorrad olema ju fikseeritud, ka lähedaste teavitamine oleks selles olukorras elementaarne, selmet leping ühepoolselt lõpetada.
Tõsiseks murekohaks selles loos on asjaolu, kuidas ja kuhu sellises olukorras edasi liikuda. Inimese tervislik seisund on teada, samuti see, et see aja jooksul paremaks ei lähe. Hooldekodus peaks justkui olema võimekus vajaduspõhisele lähenemisele ja on ka kompetentne personal…
„Hapraks teeb asjaolu see, et vaatama kõigele, et tagatud on haigusest parim info hooldekodule parima töö tegemiseks, siis nõrgemaks pooleks antud olukorras jääb siiski hoolealune koos tema lähedastega. Kas antud teenuse lõpetamine on ikka õiguspärane, kui asutus „väsib“ kliendist ja lähedased pannakse suluseisu, sest „suuremal“ on ka juriidiliselt tagatud lepinguline eelis? Kuhu minna diagnoositud isikuga, kellele erinevad spetsialistid on andnud hinnangu, et vajadus on tagada 24/7 üldhooldus? Kus on hooldekodude vastutus antud juhtumites, kui on ette teada, et dementsusega diagnoositud isikul ei lähe midagi aja jooksul paremaks? Kus on see hooldekodu, kellel on selline teadlik valmisolek olemas, et tulla toime vääriliselt, lähedaste ja kliendi au mitte riivates ja pakkuda talle teenust kuni tema viimase hingetõmbeni?
Praeguseks on eakale inimesele õnneks leitud uus elukoht, info juhtunust on jõudnud ka SA Lõuna-Eesti Hooldekeskusesse , kuid infoks see jäigi. Õhku? Hajus? Selline küsimus jäigi õhku…
“See ja veel mitmed teisedki küsimused vaevavad sarnastesse olukordadesse sattunud dementsusega inimeste lähedasi. Suurim mure on, et puudub võimalus abi ja info saamiseks. Lähedane on jäetud üksi dementsusega inimesele väärika vananemise tagamisel,” on Seidi Soini resümee antud loo kohta.
Põltsamaa Valla Sõnumid 05.05.2022
