Blog

Elektri olemus kaubana pole rohkem kui sajandi vältel liiga palju muutunud. Küll on tarbijad selle kauba mõõtmisel ja hinnastamisel viimastel kümnenditel igasuguse järje kaotanud. Praegune elektrikaubanduse olukord sarnaneb tarbija vaates Eestis ja Venemaal hästi tuntud internetivalimistega – erutavalt uudne ja üsna mugav, aga ka täiesti läbipaistmatu. Vältimaks kogu (energia-)turu ja (esindus-)demokraatia lühisesse minekut, tuleb vähemalt meil süsteemi oluliselt lihtsustada.

 

TAAVI AAS
Riigikogu liige

Alustame sellest, et varem polnud tarbijal asja, kelle omad olid jõujaam ja elektriliinid. Enamasti maksti ühte kohta vastavalt voolumõõtja näidule sama tariifi järgi. 50 pluss vanused inimesed mäletavad iga korteri või eramaja koridoris musti voolumõõtjaid, mille ainsat numbrinäitu võis jälgida igapäevaselt. Tarbimise kuukulu või arvesti eelmist näitu koduperemees-perenaine siiski üldiselt teadsid. Toast lahkudes kustutati ikka tuli. Raadiost anti mõnikord küll teada eri energiatarbimise režiimidest, kuid kodutarbijaid see ei puudutanud, ainult suuremaid ettevõtteid.

Tunnihind ja võrgupaketid
Siis tulid kahetariifsed, öö ja päeva voolumõõtjad. Elektri hind oli turumajanduses tempokalt tõusnud ja hinnaga kallutati tarbimist odavamatele öötundidele. Öötaksile lisandusid hiljem ka nädalavahetused ja riigipühad. Tarbimise maht oli endiselt igaühele füüsiliselt jälgitav, tariifid eriharidust omamata arusaadavad ja mis peamine – need täitsid soovitud majanduspoliitilist eesmärki. Tarbimise tippkoormusi hajutati ning põrandakütted ja pesumasinad sätiti odavale ajale.
Täpselt 10 aasta eest hakati meil paigaldama kaugloetavaid arvesteid, millega füüsiliselt jälgitav voolumõõtja liikus enamasti majast välja ja sageli ka elamust eemale/krundi piirile. Voolumõõtja majast kadumisega kadus aga ka arvestinäitude igakuine teatamise kohustus ja seega ka pidev tarbimismahtude jälgimine.

Eesti Energia ja Elektrilevi veebilehel saab klient veebis oma tarbimist mõnetunnise lõtkuga jälgida. Kuna eri hinnapaketid loodi nii elektri tootjale kui selle kohaletoojale, siis kadus pärast nn elektrituru avanemist tarbijatel tegelikult võimalus arveid üle kontrollida.Öö- ja päevatariifi asendas suurele osale kundedest tunnipõhine börsihind, kus ette on teada vaid järgmise päeva hinnad. Äsjane universaalteenusele üleminek riivis maha küll börsi hinnatipud, aga öötariifi tühistamisega kaotas ka inimeste senise huvi oma tarbimist tippkoormusega tundidel hajutada.

Suhteliselt uue muutujana hägustavad pilti elektrilevi paketid. Neid on nüüd viis erinevat. Kui universaalteenuse puhul osutus võimalikuks kliendile automaatselt kehtestada soodsaim pakett, siis võrguteenuse puhul seda ei tehta. Tarbija peab ise jälgima ja teada andma, et ta siiski soovib võrguteenust parima hinnaga. Lisame siia müüjate marginaalid! Müüjaid on kümneid, kellest osad ei tooda ise ainustki kilovatti.

Ja siis veel elektriaktsiis riigile, taastuvenergia tasu ei tea kellele, ekstra kuutasu Elektrilevile (ja veel paarile võrgutajale), ekstra teenustasu Eesti Energiale ja teistele elektrimüüjatele. Meeldivamaks, aga mitte lihtsamaks, teeb arvestuse lisanduv riiklik hinnakompensatsioon kindlas hinna- ja ajavahemikus. Ja see pole veel kõik: millele ja millal elektriarvel käibemaks lisatakse, on lausa sobiv näpuharjutus ärimagistrile.

Lõpetame Eesti inimeste pealt kasumi teenimise
Kui eelnev rehkendus tundub ikka liiga lihtne, siis võimalus on osta teatud lisatasu eest ka roheenergiat. Emake Maa on ju ainus! Tavatarbijale võib olla lohutuseks, et ca kuus tuhat Eesti majapidamist, kes toodavad ise päikeseelektrit ja müüvad jäägi võrku, saavad veelgi keerulisemaid arveid, kus muuhulgas peal ka reaktiivenergia, reaktiivtarbimine jm toredused. Nii võib mõista ka majapidamisi, kes tahavad lahendust, kus neil suure elektrivõrguga ühendus sootuks puuduks. Sõja- ja tormiriskide vältimisega samal pulgal on pääs üle mõistuse keerukaks aetud tariifirägastikust.
Kui elektrikaubandust ei õnnestu kiiremas korras lõpptarbija jaoks taas arusaadavaks muuta (loe: lihtsustada), genereerib selline kauplemissüsteem usaldamatust kogu Eesti riigi ja Euroopa Liidu institutsioonide vastu. Kombinatsioonis kolossaalse hinnatõusu ja laialdase vaesumisega võib arusaamatu elektrihind tuua tänavale suured rahvahulgad.

Senised valitsuse meetmed elektri hinnatõusu vastu on tekitanud rohkem segadust kui inimesi päriselt aidanud. Tänases kriisisituatsioonis oleks aus ja õiglane riigi poolt võtta vastutus, lõpetada inimeste pealt kasumi teenimine ning töötada välja miinimum elektripakett iga leibkonna baasvajaduste täitmiseks. Seepärast tegi Keskerakonna fraktsioon Riigikogus Vabariigi Valitsusele ettepaneku luua tasuta elektripakett, mis kataks poole keskmise kodu tarbimisest, mis on ca 130 kWh kuus. Söögi valmistamine, pesu pesemine ning lambivalguses lugemine on elementaarsed elamiskulud, mis peaksid olema kõigile tagatud tasuta.

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 27.10.2022