Blog

Laupäeval toimunud maakondlikul üritusel „Jõgevamaa maal elamise päev, avatud külaväravad” osalesid Põltsamaa valla piirkondadest Adavere, Kamari ja Pajusi. Projekti toetas Jõgevamaa Koostöökoja LEADERi programm „Maakondlike ja tegevuspiirkonna ühisprojektide ja koolituste meede“. Projekti eestvedajaks oli Jõgevamaa Kodukandi Ühendus eesotsas Liia Lustiga.

 

ÜLLE LÄTTE

 

Pajusi külaselts on rahvale piirkondliku ekskursiooni korraldamiseks tellinud transpordiettevõttest Eltor mahuka bussi. Huvilisi koguneb ligikaudu nelikümmend inimest. Enne ringreisi ja päeva avasõnu seltsi juhatuse liikme Toomas Teppo poolt saab rahvas hommikuseks kosutuseks külamajas kuumi pirukaid ning kohvi. Külaliste ootel on OÜ Utemaa, Loopre-Lepiku ratsatalu, Pisisaare raamatukogu, Sarapiku talu ja Kubja talu. Ringiga Pajusisse tagasi jõudes vaadatakse loomulikult üle ka kohalikud mõisahooned.

Utemaal
Esmalt viib buss rahva Loopre külla, kus osaühingut Utemaa tutvustab selle juhatuse liige Kert Kiis. Tegevust alustati kümne aasta eest ning esialgu oli talus neli lammast.

“Praeguseks on põhikarjaloomi 86. Käesoleval aastal oli lammastel kokku 150 talle, seega suviti on meil karjas 200-300 looma,” seletab Kiis,

kes tegeleb ta enda sõnul lambapidamisega hobi korras töö kõrvalt. Abiks on ka sugulased. Talu kasutuses olevad põllud ulatuvad Kütimäeni ja osa maid asub Adaveres.

 

Seega on lambad praegugi karjas erinevates kohtades. Eestimaal polevat toodangule eriti suurt turgu leida. Peremees ütleb, et tänavugi müüsid nad kokkuostjale 70 looma, mis viiakse edasikasvatamiseks Hollandisse ja Prantsusmaale, kus neist lõpuks
lihaloomad saavad. “Villa ei osta keegi ja saja lamba vill on praegugi seina ääres kottides seismas,” viipab taluperemees suurte villakottide suunas. Maja ees valendavad välja pandud helevalged lambanahad, mida soovijad saavad kaasa osta.

Ümarad heas toitumuses lambad aga uudistavad koplipiirde tagant bussi ja sellest välja astunud suurt hulka inimesi. Lõpuks ometi – peremees annab külaliste kätte ämbritäie saia- ja leivaviilakaid, mida külalised rõõmuga aia vahelt loomadele jagavad.

 

Raamatukogus
Pajusi raamatukogu kolis kortermajast Pisisaare spordihoonesse ümber 1. juunil. Ilus uus maja ja värsked ruumid. Välisuksel märkab silm muude teatiste ja reklaamide seas Põltsamaa valla sõnumite esipealdist koos ajalehe tellimisinfoga. Raamatukoguhoidja Sirje Nurka sõnul on neil registreeritud 142 lugejat, mida on pisut vähe, sest koroona-aeg on teinud oma korrektiivid. “Uude ruumi äramahtumiseks tuli maha kanda 1465 eksemplari raamatuid. Praegu on arvel 5036 eksemplari, lisaks 25 aastakäiku ajakirju. Külastusi on meil siin olnud 2577, kojulaenutusi 3422, kohapealseid laenutusi 1196,” teeb Nurka statistikat. Raamatukogu koosolekuruumi teisel korrusel, kus korraldatakse üritusi, viib ilus hele puittrepp, mida mööda üles minnes tuleb eakamatel inimestel poolel teel vist küll paar korda ohata. Pajusi raamatusõprade klubi käib koos kord kuus.

“Pärast uude kohta kolimist on meil lisandunud kaheksa uut lugejat. Mõned varasemad on ka ära jäänud,” teavitab raamatukoguhoidja. Neile, kellele vaja, eelkõige liikumispuuetega inimestele, viib Nurka raamatud koju kätte. Lugemisrõõmust ilma ei jää keegi.

Tervisepomm Nord Carlic OÜ, mis tegeleb küüslaukude kasvatamisega, on kibekiire tööhooaja tõttu külaliste vastuvõtmisest loobunud. Buss peatub talu juures, kus nende tegemistest annab bussis olijaile väikese ülevaate Pajusi külavanem Jüri Siirmäe. Ta teab öelda, et küüslaugu all olevat vähemalt 30 hektarit põldu, kui mitte rohkem, ja nendel kasvatatakse kahte sorti küüslauke.

“Küüslaugukasvatamine on väga keeruline ja töömahukas amet ning kõrvalseisjal on sellest raske rääkida. Üks sort taliküüslauke pannakse maha kevadel ja selle kasvuperiood hõlmab kahte aastat. See, mis sügisel maha pannakse, kasvab ühe aasta,” valgustab Siirmäe.

“Talus kasvatatakse Ukrainast ja Hispaaniast ostetud küüslauku, oma seemet siinsetel põldudel ei kasutata. Hektarile pannakse maha 2 tonni küüslauku, saagikus olevat 2–10 tonni hektarilt. Vihmutussüsteem saab vee jõest. Koristamine käib kombainiga. Kogu tööprotsess on keerukas ja hästi läbi mõeldud. Turustatakse kaupluste kaudu. Küüslauguküüned võetakse küüslaugu küljest lahti ja pakitakse pisikestesse kotikestesse. Nii olevat tulusam”.

Bussiaknast on näha eemal põllul töötavat masinat ja teist põllutöömasinat küüslaugukastikestega bussist möödumas ning põllu poole suundumas. Siinsamas tee ääres, koristatud põllu kõrval on teine maatükk sügise kohta ebatavaliselt haljendamas. “Sellel kasvab vist see kaheaastane,” arutleb rahvas bussis.

 

Maisilabürindis
Sarapiku talus juhatab perenaine Kristi Sakk soovijad kohe maisilabürinti vallutama, andes igaühele kaasa õpetussõnad ja paberile trükitud plaani. Minnaksegi. Kes soovib uljalt lõpuni minna, kes plaanib vaikselt poolelt teelt tagasi pöörata. Labürindis kõndimiseks on aega
tervelt poolteist tundi. “Kella kolmeks tuleme bussi juurde tagasi,” juhatab Pajusi külaseltsi esinaine Aili Soolepp.

Päikeseline ilm on toonud kohale suurema hulga külastajaid. Labürindist naaseb salkkond lapsi, kes hõiskavad rõõmsalt: “Meie saame kommi!” Nimelt kõiki kontrollpunkte läbinuid ootab ees autasu – kompvekid.

Rahva seas levib kuuldus, et õhtuks olevat keegi siinseid ruume omale peopaigaks rentinud. Parkimisplats on täidetud autodega ja neid sõidab mööda kitsast põlluvaheteed aina juurde. Kohapealt saab osta meeneid ja veeta aega selleks õue paigutatud laudade ääres. Ka väljaspool maisipõldu on tegevusraadius suur. Lapsed, kes pole maisilabürindis kõndimas, on mitmete atraktsioonide juures ametis. Kes lõõgastub metsa serval võrkkiiges, kes leiab muud tegevust. Mõned inimesed suunduvad võrkkiikede juurest algavale metsarajale. Maja juures saab aga uudistada mitmeid erinevaid loomi alates põõsa all maisitõlvikut jagavatest kanadest ja lõpetades kitse ja poniga, kes oma latrites suviselt sooja ilma naudivad. Maisitõlvikud on küpsed ja neid lubatakse võtta. Maisi külvab põldudele Pajusi ABF, kes
pärast turismihooaja lõppu selle koristab ja siloks teeb.

 

Mesindustalus
Kubja mesindustallu jõudmisest teavitavad tee ääres asuv skulptuurne puujuurikatest suur mesilane ja värviline tõetruu mesipuud kujutav ehitis, mis teiselt poolt vaadatuna osutub hoopis postkastiks. Talu peremees ja perenaine Jüri ja Olvi Lugus on rahvale juba teada-
tuntud kvaliteetse mee poolest. Perenaine seletab, et kui peremees Jüri pidas 40 aasta sünnipäeva, kinkis isa talle mesitaru. Sellest kõik alguse saigi.

“Järgmisel aastal oli tarusid juba kaks ja vahepealsetel aastatel ulatus nende arv sajani. Põhiline mesitarude arv on talus olnud siiski 70-80, mida viimastel aastatel on saanud vähendada. Tänavu kevadest alates on alles 31 taru. Selleks, et töömahtu vähendada. Me ei jõua enam nii palju, aeg teeb oma korrektiivid,” räägib perenaine.

Peremees teeb rahvale mesindusest põhjaliku ülevaate, näidates taru ehitust, rääkides mee tootmisest ja tootmisvahenditest ning mesilaste elustki. Julgemad viiakse aeda mesitarude juurde, kus üks toimiv taru uudistajate tarvis kogunisti pealt lahti võetakse. Kubja talu mesilased on üllatavalt rahumeelsed, sutsakat ei saa nende käest keegi. Näha on, et eriti soovivad mesinduse spetsiifilisema poolega tutvuda meesterahvad. Mitmedki lahkuvad talust, meenõu käes. Kellel suurem, kellel väiksem – soovijad said talu toodangut koju kaasa osta ja ka kohapeal proovida. Saia ja värsket mett soovisid kõik maitsta. Samuti kadus laual olevalt kandikult kiiresti perenaise Olvi küpsetatud plaadikook.

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 01.10.2020