Blog

Kajar Lemberi tegevusest on jäänud maha Eesti elu edendavad maamärgid. Lisaks avalikus sektoris tehtule seostatakse teda põhiliselt Eesti ühe vahvaima koguperekeskuse Vudila rajamisega Kaiaverre. Tema tegemisi on tunnustatud paljude tiitlitega ning alles hiljuti võttis ta vastu auhinna „Tartumaa uuendaja 2022“.

 

Kes palju teeb, see palju jõuab ja sel on ka rohkem võimalusi selleks, et vahel tuleb samm tagasi astuda. Tundsimegi huvi, mis ajendab riigistruktuuridega pikalt vägikaigast vedanud mehe taas poliitikas osalema.

Sa oled täna kinnitatud SDE esinumbriks Riigikogu valimistel Jõgeva- ja Tartumaal ning küsiksingi: miks oled taas valmis astuma Toompea suunas?
Olles aastaid poliitikast eemal, olen viimasel ajal peale ühe pika kohtuprotsessi esimese etapi lõppemist pidanud hulgaliselt vestlusi, et kuidas edasi. Olen nõus nendega, kelle sõnum oli, et see, kas teha taas samm poliitkasse, ei ole minu valik, vaid minu kohustus. Ja oleks tõesti patt lasta aastatega kogutud ja sedakorda küll pealesunnitud kogemusel raisku minna!

Tõmbusid poliitilisest elust tagasi suure käraga alanud korruptsiooniskandaali puhkedes. Täna on Tartu Maakohus teinud õigeksmõistva otsuse. Millisena sa täna seda lugu näed? Kui ma 2 aastat peale nn mahajooksmist sain täpsustatud kahtlustuse, siis oli suurejoonelistest kaasusest sinna jäänud etteheide, et ma olen väidetavalt teinud otsuseid, mis võivad olla minu tulevikus tekkivates isiklikes huvides ja lisaks olla ma saanud altkäemaksu tasuta juukselõikuse näol. See kaasus oleks isegi jaburalt naljakas, kui ta ei oleks kurb.

Millise sõnumi annab see lugu riigijuhtidele?
Vahet pole, millega see ükskord lõpeb – riigi raha põleb ju jätkuvalt ereda leegiga ning keegi pidurit ei tõmba. Isegi juhul, kui analoogses kaasuses peaks inimene süüdi jääma, siis ikkagi on tegu täieliku absurdiprotsessiga. Maksumaksjad on selle peale kulutanud minu hinnangul enam kui 1,5 miljonit eurot ning prokuratuur ise saanud suurima mainekahju. Tänavu märtsis saab täis 9 aastat selle loo algusest. Pidevalt loodetakse, et sa väsid ning lähed mingile kokkuleppele, ja kui seda ei juhtu, siis muudkui menetletakse ja keegi ei vastuta.

Mida saab selle kohtuloo õppetunni valguses muuta?
Ma olen oma lugu alati väga avalikult jaganud. Minuga on suhelnud paljud inimesed, kes on samamoodi jäänud hammasrataste vahele. Ma näen siin kohti, mida ei suudeta lahendada, sest see teema on väga ebamugav, ka poliitikutele. Ma tunnen moraalset kohustust kogu selle kogemuse pealt minna appi ühelt poolt meie riigile, teiselt poolt meie inimestele. Selles ebainimlikus menetluses annab paljut muuta mõistlikumaks ja sellega kavatsen ka valituks osutudes tegelda.

Milline on sinu poliitiline taust?
Minu poliitikas osalemine algas 2002, kui mind valiti Tabivere Vallavolikogu juhtima. Sellele eelnes suur allkirjade kogumise kampaania, et toonased valitsusparteid ei müüks maha Eesti elektrijaamu ja suuresti tänu Rahvaliidu aktsioonile see ka tegemata jäi. Täna vist ei kahtle keegi, et ajasime toona väga õiget asja. Ühel hetkel, kui Rahvaliit oli valitsuses, kutsuti mind toonase rahandusministri nõunikuks, sealt edasi olin erakonna peasekretär. 2009 uskusime, et Rahvaliidu ja SDE ühendamisel võiks tekkida laiapõhjaline erakond, kellel oleks kandepind nii maal kui linnas. Ehkki päris erakondade ühinemisest asja ei saanud, oli meie meeskonna valikuks siiski liitumine sotsiaaldemokraatidega ja siis osutusin ka 2011 aasta Riigikogu valimistel valituks ja töötasin seal kuni 2013 aastani, mil asusin tööle Tartu abilinnapeana.

Sotsiaaldemokraatidel pole just parimad ajad ja sinu tausta ning ka viimaste aastate tegevust arvestades võiks olla mõnes teises erakonnas isegi lihtsam oma ideid ellu viia.
Mulle meeldivadki väljakutsed ja uue juhiga on see erakond kindlasti laiendanud taas oma tegevuste fookust. Ehk lisaks paljule muule on laual taas ka mulle südamelähedased teemad: ettevõtlus, töökohad ehk regionaalpoliitika tervikuna. Tegelik vastus küsimusele on lihtne: ma olen hingelt nii konservatiivne inimene, et lihtsalt toetusprotsendi pärast kindlasti ei hakka kuskile hüppama, vaid liitun valimistel meeskonnaga, keda tunnen ja kes mind tunnevad. Poliitikat teevad inimesed, mitte parteid ja endal peab lihtsalt visadust ja jõudu olema, et erakond seisaks teemade eest, mis on ka sulle olulised. Asju tehakse ära koostöös, mitte nurgas karjudes. Usun, et sotsiaaldemokraadid erakonnana suudavad taas kasvada linna- ja maainimest ühendavaks, töötajatest ja ettevõtjatest lugupidavaks ja hoolivaks erakonnaks.

Millele kavatsed valituks osutudes põhiliselt keskenduda?
On selge, et kui kunagi olin pigem ettevõtliku loomuga regionaalpoliitik, siis nüüd lisandub sellele ka kriminaalpoliitika valdkond, milles tahan oma sõna sekka öelda. Kindlasti ei saa see olla ainus eesmärk – toimetulek on julgeolek ja seetõttu on mulle ikka lähedased teemad ettevõtlus ja maaelu ning kõik selle juurde kuuluv. Ehk rohkem ettevõtja praktilist kogemust ja tervet mõistust riigivalitsemisse! Lisaks tuleb näidata oma arusaadavate otsustega, et sotsiaaldemokraatia ei ole sotsialism ega kommunism, nagu mõned konkurendid püüvad väita. Tuleb tegudes näidata, et see on oma riigi kodanikest hooliv poliitika, kus ei seata ainult piire, vaid aidatakse kaasa ettevõtluskeskonna arengule. Nõrgemaid ei jäeta maha ning raskes olukorras tuleb riik appi – nii kodanikele kui ka ettevõtjatele ja vajadusel ka kaugematele abivajajatele.

Mida siinsed valijad sinust ei tea?
Kuigi juba üle kahekümne aasta olen seotud Tartu ja Jõgevamaaga, olen sünnilt saarlane. Ning kui siinmail teatakse mind ettevõtjana pigem Vudila ja Motohobi järgi, siis Saaremaal teatakse mind rohkem Eesti hobuste kasvatajana ja Asva viikingiküla ehitajana. Olen oma kaasusest kirjutanud ka raamatu „Jälitatav“, mida küll poodidest enam ei leia, aga tutvuda saab selle saagaga minu kodulehel www.kajarlember.ee. Raamatukogudes ehk on ka raamat olemas.

Mis viib Eesti elu edasi?
Eesti elu viivad edasi inimesed, mitte parteid. Kahe jalaga maa peal olemine ja tervemõistuslik suhtumine – pean seda jätkuvalt kõige olulisemaks. Ma väga tahan, et Toompeal oleks inimesi üle Eesti, et me ei muutuks liiga pealinnakeskseteks. Meie nimekirja kandidaadid on kõik kohalikud ja oma valdkondade head asjatundjad. Et peale valimisi ei peaks pisaraid valama, tuleb valida inimesi, kes on ka päriselt midagi teinud ja kelle sõna maksab! Enda kohta aga ütlen kindlalt – kui millegist räägin, siis on mul tõsi taga!

 

Küsis ja pani kirja Taimi Lutsar.
Kommertstekst

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 19.01.2023