Blog

Kultuurikeskuses toimus Urmas Alenderi raamatu esitlus. Trükist esitlesid selle koostaja muusiku tütar Yoko Alender ja koostamise juures abiks olnud ajakirjanik Neeme Raud. Trükise kaanepealkiri on kirjutatud muusiku enda käekirjas. Pärast etteastet oli huvilistel võimalus raamatut osta.

 

ÜLLE LÄTTE

 

Mahukas ajaloolise väärtusega kolmekilone trükis ilmutati suures eriformaadis ning ta sisaldab enamjaolt armastatud muusiku Urmas Alenderi käega kirjutatud põhjalikke märkmeid tema elutööst, samuti ohtralt fotosid. Muusik lahkus manalateile parvlaeva Estonia hukul Läänemerel 28. septembril 1994. aastal.

“Yoko arvas, et me peame raamatuga Eestis ringreisil käima ja Urmas Alenderi raamatust ning 40 aastat kestnud elust rääkima, kuna tema isa Urmas Alenderi kirg oli käia mööda Eesti erinevaid maakohti, kultuurimajasid ja lavasid ja laulda eestlastele,” ütles Neeme Raud ürituse avasõnades. “Me otsime siiani vastuseid ligi 30 aastat tagasi toimunud laevakatastroofile.”

 

Süüdlasi ei otsi, kuid tõe väljailmumist ootavad kõik
Urmas Alenderi tütar rääkis, et oli 15-aastane, kui õnnetus toimus, ning ta pigem ei küsi, miks see juhtus, ega otsi süüdlasi: “Püüdsin oma eluga edasi minna ja mitte sellele mõelda, kuid tegelikkuse eest ära ei põgene. Kui tehti uus film Estonia katastroofist ja filmitegijad võtsid minuga ühendust, siis oli see minu jaoks päris keeruline ja ebameeldiv. Arvan, et kõik väärivad tõde, mis tol ööl juhtus, ja Eestis on väga palju vastuseid ootavaid inimesi. Olles vaadanud viimaseid uudiseid, mil uurimise ajal selgus uusi tõsiasju, et seal all on käidud rohkem, kui me teame, arvan, et me peame juhtunut edasi uurima. Ilmselt tuleb leppida sellega, et tõde ei pruugi kuigi kiiresti ilmneda. Samas mu sisetunne ütleb, et see tuleb kunagi päevavalgele. Praegu leidub ikka veel salastatud dokumente ning juhtunu kontekstis on ebameeldivaid asju.”

 

Tütar tundis teatud kohustust raamatu väljaandmisel
Yoko rääkis, et tema poole pöördus väga palju inimesi nii muusiku kaasaegsete kui ka noorte hulgast, kes avastasid endile Urmas Alenderi poolt kitarrile kirjutatud lugusid, samuti neid, mis olid ansambel Ruja jaoks loodud. “On omamoodi tõik, et isa tegeles justnagu oma loomingu ja tegevuse jäädvustamise ettevalmistamisega. Mul ei olnud raske kogumikku kokku panna ja plaate välja anda, sest eeltöö oli kõik tehtud. Mälestused, laulutekstid, aastaarvud, luulekogu jne. Kõik tema asjad jäid minu kätte, välja arvatud kvaliteetsed originaallindistused, mis olid tal laeval kaasas.” Yoko teavitas, et Alender on kirjutanud 500 luuletust. “Ma andsin tema materjalid muuseumisse ja kui ma raamatu koostamise ajal nendega uuesti tutvuma hakkasin, leidsin igasuguseid üllatusi. Tema elu mõte oli looming ja on õiglane, et need inimesed, kellele see oli suunatud, saavad sellega tutvuda ka täna. Me panime taasiseseisvumispäeva eel Ruja lood üles ka digitaalsetesse netiplatvormidesse, mida kasutavad noored enam kui plaate.”

 

Isa vari saadab tütart eluteel
Yoko Alender on Eesti arhitekt, riigiametnik ja poliitik, XIII ja XIV riigikogu koosseisu liige. “Tema nimi tõmbab mulle tõesti rohkem tähelepanu, kui oleksin soovinud. Samas mõjub see teatud mõttes avansina ja seab kohustuse, et seda tähelepanu ma ei kasutaks kurjasti, vaid heal eesmärgil – tema loomingulise pärandi rahva juurde toomisega. Võib öelda, et tema vari annab mulle tiivad. Lapsena ma pisut tundsin ja tajusin, et mu isa oli tuntud ja tunnustatud. Sõitsime palju ringi, kontsertidel ja festivalidel. Mind vahel häiris pisut, et isal tuli laval esinedes juurde mingisugune eriline maneer. Kodus oli ta täiesti tavaline inimene.”
Yoko jäi pisikese tüdrukuna isa kasvatada ja isa tütreks, ehkki tal olid olemas ka ema ja vend.
“Olime koos nagu sukk ja saabas alates hetkest, kui isa mind pärast minu sündi haiglasse vaatama tuli. Ema ja isa läksid lahku, kui olin kuueaastane. Kuidas ema ja isa omavahel kokku leppisid, et mina isa juurde ja vend ema juurde jääb, nendesse üksikasjadesse ma laskuda ei oska. Minu jaoks oli selline asjade käik loomulik. Suhtlesin edasi ka emaga ja teen seda jätkuvalt tänapäevani.”

 

Elu keerdkäigud viisid Rootsi
Pärast seda, kui ansambel Ruja, kaks aastat intensiivselt Eestis tegutsenud ja esinenud, oli Siberi avarustes endale kuulsusetu lõpu leidnud, läksime 1989. aastal isaga Rootsi. See oli keeruline aeg. Isa elukaaslane oli otsustanud, et temal on elust Nõukogude Liidus kõrini ning isal tuli elukaaslase ja isamaa vahel valida. Nii me Rootsi jäimegi. Ehitasime paar aastat oma elu kolmekesi üles. Olin siis kümneaastane ja see oli minu elus omamoodi üleminek. Isal tuli seal uuesti oma identiteet leida,” jutustas Yoko. 1992. aastal jäi tütar isaga kahekesi, kui Alenderi elukaaslane Rootsist edasi Ameerikasse kolis. Yoko meenutab, et Eestisse tagasi saadi alles siis, kui siin olid juba suured muutused ja toimunud oli rahareform.

 

Lapsepõlvest helged mälestused
“Isa armastus minu vastu oli tingimusteta armastus, mida ongi lapsel kõige rohkem vaja. See annab enesekindluse ja teadmise, et saad elus hakkama. Vaatamata oma kummalisele eluviisile oli minu isa väga hea isa. Mäletan, et kui olin neljane, olid isal väga toredad vuntsid. Me tiirutasime nukuteatriga mööda Eestit ringi, mäletan öiseid autosõite. Oli väga tore aeg. Mulle meeldisid väga ka tema kummalised soengud. Ta oli ehk tõesti pisut teistsugune lapsevanem, kui mina oma lastele olen. Olin isa jaoks isiksus ja inimene, kel peab olema oma arvamus ja kes peab ise oma asjadega hakkama saama. Meil oli alati toit laual, tuba peensusteni koristatud ja kui ma oma voodi tegemata jätsin, sain pragada. Ta oli mu elus alati olemas ja tema kadudes pidin oma elu kuidagimoodi uuesti üles ehitama,” rääkis Yoko Alender.

 

Etteaste lõpetuseks sai publik filmi vaadata
Pärast raamatu koostajate etteastet sai näha Urmas Alenderist vändatud filmi “Teisel pool vett”. Yoko seletas, et filmitegija Liia Sakkos oli Alenderi suur austaja, kes otsis arhiividest materjale ja kohtus ka Alenderi sugulastega, sh Yokoga. Filmi puhul on tegemist suure kultuuriloolise seigaga ja see valmis 1983. aastal. Autor Liia Sakkos on interneti filmitutvustuses öelnud järgmist:d”Urmas Alenderit (22. november 1953 – 28. september 1994) võib pidada meie rokkmuusika piirikiviks, ajamärgiks ja kultuurisümboliks. Ta sai tuntuks rokkansambli Ruja omapärase solisti ja heliloojana. Sõna saavad Urmas Alenderi sõbrad, kolleegid ja pereliikmed, teiste hulgas Rein Rannap, Jaanus Nõgisto, Peeter Volkonski, Ott Arder, Valdo Randpere, Yoko Alender jt, avalikkuse ette jõuavad esmakordselt mitmed unikaalsed kaadrid. Film jutustab Urmas Alenderi loo algusest lõpuni.” Alenderi tütar Yoko mainis, et film on väga ilusasti ja põhjalikult tehtud: “Film näitab nii muusikategemist kui ka kodust poolt. Sellepärast otsustasin mõned aastad tagasi selle DVD-l välja anda, sinna juurde ka mõned kontserdisalvestused.”

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 12.08.2021