Blog

Üks oluline etapp Põltsamaa võrkpallielus on läbi saamas. Põltsamaast ja võrkpallist rääkides ei ole seda võimalik olnud teha ilma Toivo Uusna nime mainimata – on ta ju siinset võrkpallikantsi juhendanud 38 aastat järjepanu.

 

RAIMO METSAMÄRT
Raimo@pvs.ee

 

Nüüd suundub vanameister pensionile, tema asemel asub noori spordikooli võrkpallureid juhendama Kalugast pärit Igor Šaripov.

 

„Igal tegevusel on oma algus ja lõpp, ma olen oma teadmised edasi andnud ja olen uhke selle üle, et olen teinud kõik, et võrkpall Põltsamaal jätkuks,“

kommenteerib Toivo praegust seisu, olles paar nädalat olnud uudses, abitreeneri rollis.

 

„Eks maal on kogu aeg tegemist,“ lisab vanameister pensionärielu kohta ja kasutab praegust ilusat sügist selleks, et metsadest korralikku seenesaaki koju tarida.

 

Hüpe peaaegu tundmatusse

 

Ehkki Igor on Kalugas sündinud, on tal side Eestiga täiesti olemas, sest tema ema on eestlane ja on siin 30 aastat elanud.

 

„Venemaal oli spordi finantseerimisega probleeme: riiklikud toetused kadusid ja tuli edasi elada sponsorite toel. Ühel päeval olin ma treeneritööst prii ja seisin valiku ees: kas lõpetada treenerikarjäär või otsida uusi väljundeid. Ühes olin ma kindel: Venemaal ma edasi töötada ei soovinud,“

sõnab Igor alustuseks. Pofessionaalsete tiimidega oli ta töötanud 28 aastat, enne seda ka noortevõistkondadega ehk tegemist on väga suurte kogemustega treeneriga.

 

Detsembris Eesti võrkpalliföderatsioonile kirjutatud kiri ja CV olidki need, mis Igori juba aprillis esimest korda Tallinnasse läbirääkimistele tõid.

„Kaalusin erinevaid variante ja otsustasingi uuest aastast Põltsamaale tulla. Toivo oskab hästi vene keelt, minu prioriteediks on algusest peale kindlasti hakata eesti keelt õppima,“ sõnab Igor.

Kuna Venemaa on suur maa, jagub ka n-ö materjali, mille seast võrkpallureid valida. „Kalugas on ca 400 000 inimest ning 55 kooli ning igas vanuseklassis leiab perspektiivseid noori.

„Venemaa võrkpall tervikuna baseerub ikka eelkõige heale füüsilisele ettevalmistusele,“ lausub Igor Šaripov.

 

Olevikust ja tulevikust

„Kõige rahulikum linn, kuhu ma olen elus sattunud, täiesti võrreldamatu koht – mulle siin väga meeldib,“ on Igori, kes elas Moskvast 120 km kaugusel, esmamulje Põltsamaast.

Tema sõnul möödub paljude Venemaa suurlinnade inimeste elu autodes – iga päev sõidetakse 2,5–3 tundi tööle ja sama palju tagasi.

„Grandioosseid plaane ma tuleviku kohta ei ole veel paika pannud, aga ma olen väga tänulik selle võimaluse üle, et saan jälle oma harjumuspärase tööga tegeleda ja usun, et sellest saab kindlasti pikemaajaline projekt,“

sõnab Igor.

Just seepärast õpib ta juba usinasti eestikeelseid sõnu. „Eestikeelses keskkonnas elamine kiirendab tublisti keele omandamist,“ leiab Igor.

 

Kogenud treenerina teab Igor Šaripov, et võrkpallis teel täiuslikkusele piire ees ei ole – tööd tuleb selle nimel aga kõvasti teha.

„Oli midagi, mis mind Põltsamaal kohe hämmastas – võrkpallikultuur ja suhtumine treenerisse,“

sõnab uus treener. Tema sõnul on just Venemaal sellega probleeme. „Siin on poisid hästi kasvatatud ja viisakad.“ Spordimehena meeldib Igorile ka vabal ajal sporti teha – ta suusatab ja mängib jalgpalli ja on jõudnud juba kiigata ka meie Wparki.

„Liblikaid ma tõesti ei korja, aga seenel ja kalal meeldib küll käia,“ hakkab Igor naerma. Seega loodame, et pikaaegsed võrkpallitraditsioonid saavad Põltsamaal eduka jätku ja võrkpall on endiselt võrratu.

 

Aitäh Toivo Uusnale tehtud töö eest!

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 01.10.2020