Aidu segaansambel 60
Aasta 1960. Sellest ajast saati ei ole just palju seda, mis tänasesse päeva ulatunud on. Muutuvad ja vahetuvad inimesed meie ümber, areneb tehnika. Kuid ometi on midagi, mis on raudse järjekindlusega siiamaani kestnud – see on Aidu segaansambel, mis sai hiljuti 60-aastaseks.
RAIMO METSAMÄRT
Linda Mägi (siin ja edaspidi ansamblisse astumise aeg, 1966), Vaike Ikmelt (2000), Ants Mägi (1960), Allan Päll (1968), Vambola Plink (1960), Reet Otsnik (1997) ja Urve Minajev (1992) on need inimesed ehk praegune raudvara, tänu kellele Aidu segaansambel tänaseni eksisteerib.
„Aidu meeskooriga käisime laulupeol ära, aga siis tuli mõte meesansambel ka moodustada,“ pajatab Ants Mägi, kelle sõnul on aegade jooksul ansamblis reeglina ikka 9-10 liiget olnud. Naised ei olnud ka mitte kehvemad, sest nemad laulsid oma ansamblis. Sellist elu elatigi kuni aastani 1990, siis tuli suur muutus. „Kuna mehi oli koosseisus ainult neli, moodustatigi segaansambel.“
Kuidas on ikka võimalik laulda 60 aastat järjepanu? Selle küsimuse pidi lihtsalt ära esitama.
„Eks ta on pisut kummaline küll, ju me oleme siis suunanäitajad olnud,“ hakkavad Ants ja Vambola naerma, sest just nemad on kahekesi pea hoomamatu aja ehk kuuskümmend aastat järjepanu laulnud. (Vastuse küsimusele leiab artikli lõpust). Arusaadavalt on laule, mis selle aja jooksul lauldud, palju.
„Noodid on 333 laulu kohta, lisaks on laulu- ja tantsupeo repertuaarist veel 48 laulu,“ on Vambolal arvepidamine täpselt teada.
Ei ole vist vaja selgitada, et enam kui 300 laulu sõnad on ka pähe õpitud …
Ega esinemisigi ei suudaks praegu keegi kokku arvutada. Ehk on pisut üllatav, aga kõige tihedam ülesastumine toimus 2014. aastal, kui detsembris esineti kuuel korral, tavaliselt on esinemisi kümmekond aastas. Kuremaa laulupäev, Pala seenioride laulupäev – nendest üritustest on püütud alati osa võtta, Memme-taadi laulu- ja tantsupidu (osaletud on lausa 28 korda), ansambel on alati oodatud ka hooldekodudes ehk need on ainult mõned näited.
„Põltsamaa hooldekodus oleme viie aasta jooksul laulnud 79 erinevat laulu,“ on Vambolal statistika kohe käepärast.
Kergitame saladuseloori
Repertuaari valimine ei ole lihtne, sest laulud ei tohi korduda, need peavad sobima nii sündmuse temaatika kui aastaajaga. Uusi laule õpitakse ka juurde, kusjuures valikud tehakse ikka ühiselt.
„Väga palju oleme laulnud näiteks Heldur Jõgioja laule – tähtis on, et laulu sõnum ja meloodia meile sobiks,“ sõnab juhendaja Urve Minajev.
Kui on proovipäev, tuleb kohale tulla – see on kõikide ansambliliikmete ühine arvamus. Ehkki mitte keegi vägisi kohale tulema ei sunni, on just sügav huvi laulmise ja muusika vastu see põhjus, mis ansambli nii pikka eluiga selgitab. Veelgi enam, laulmisest on saanud elustiil ehk see on muutunud lausa oluliseks osaks elust ja mõjub isegi teraapilisena.
„Kui mõni nädal proovi ei ole, on justkui midagi puudu,“ arvab Allan Päll.
Siililegi on selge, et ansambliliikmete omavaheline läbisaamine on hea, sest vastasel korral mingist kestvusest rääkida ei saakski.
„Oleme tõesti ühel meelel,“ arvavad mehed. „Proovides saab alati nii palju nalja, meil on lausa omad naljad välja kujunenud,“ toetavad naised. „Mehi on ansamblis olnud aegade jooksul 16 ja naisi 28,“ toob Vambola otsemaid uued numbrid kuuldavale.
Lõpetuseks veel üks oluline küsimus. Kui kaua veel jätkate? „Me hakkasime juba 10 aastat tagasi rääkima, et ega me rohkem enam ei laula,“ hakkavad ansambliliikmed naerma. „Nüüd vaatame me edasi viie aasta kaupa, no nii nagu nõuka ajal oli viisaastaku plaan, oleme ju meiegi sellest ajastust pärit.“ Erinevalt tollastest plaanidest siin rutata ei saa ja viie aasta plaani kolmega ei täideta!
Mida öelda kokkuvõtteks? Sellist n-ö tempu järele teha – see oleks kindlasti palju nõutud. Küll aga on südamest tulev huvi laulmise vastu ja oskus häid inimsuhteid ja läbisaamist hoida midagi sellist, mida meil kõigil tasuks eeskujuks võtta. Jõudu ja jaksu edaspidiseks!
Põltsamaa Valla Sõnumid 26.11.2020
