Blog

 

Jaanuaris 95-aastaseks saaval Õilme Koitlal on selgesti meeles, kuidas peeti jõulusid 90 aastat tagasi tema kodutalus Põltsamaa lähistel Kamaris.

 

ÜLLE LÄTTE

 

Talus alustati jõulude ettevalmistamisega juba paar nädalat varem. “Kui mehed tegid talvel peamiselt metsatööd, siis enne jõule jäädi koju ja algasid igasugused jõuluks vajalikud majapidamistööd ja kodused talitused,” meenutab Õilme.

“Talus oli palju kariloomi ning laudad ja hobusetallid puhastati ja korrastati. Hobused puhastati ja kammiti, eriti viksiti ära sõiduhobune, kellega jõululaupäeval kirikusse sõideti. Suur koristustöö viidi läbi riideaidas, samuti toiduaidas, kus hoiti teri ja kuivaineid. Taludes ei ostetud sel ajal poest eriti midagi peale suhkru ja heeringa. Kõik eluks vajalik saadi oma majapidamisest.”

Vanaproua lisab vahelepõikena, et on pool Eestimaad läbi rännanud ja jõulukombed on olnud igal pool isemoodi.

 

Õlletegu algas rukkilinnaste valmistamisest

Elumajas toimusid suured korrastus- ja puhastustööd. Riideaidast toodi vaibad välja ja klopiti puhtaks. Jõulude ajaks laotati põrandatele pidused ja uuemad vaibad. Enne pühi toimus suur tubade koristamine.

“Taludes oli loomapidamine nii ajastatud, et enne pühi sai värsket liha. Umbes nädal enne jõule tapeti siga ja algas pühadeks toidu valmistamine. Oli külm aeg ja valmistoite hoiti keldris,” jutustab Õilme. Üks, mida jõuludeks kindlasti valmistati, oli koduõlu. “Minu kodus tehti seda linnastest. Rukkiterad pandi paariks päevaks vette likku, pärast seda lasti neile idud kasvada. Idandatud terad küpsetati ahjus pruuniks, purustati ja segati, siis pandi suurde õlletünni aganatega vaheldumisi. Peale kallati keev vesi ja lasti seista. Enam ei mäleta, kui kaua see seisma pidi. Suhkrut ei pandud, magusus tuli linnastest. Jook oli mõnus ja pruun. Seda joodi kogu pühade aja. Hiljem kääris jook kibedaks õlleks ja siis meie, lapsed seda enam ei tahtnud.”

 

Pühadetoitude valmistamine oli väga suur töö

Jõuludeks küpsetati kahte sorti leiba – rukkipüülist peenleiba ja rukkijahust tavalist leiba.

“Kergitusainet sel ajal leivataignale ei pandud. Taigent tehti puust leivaastjas. Pärast igat leivategu jäeti astja põhja jahuga kaetud kaapekakk, mis sai järgmisele leivateole juuretiseks,” jutustab Õilme. “Jõuludeks tehti samu lihatoite nagu tänapäevalgi – sülti, pasteeti, verivorsti. Teenijat meil polnud ja ema tegi kõike üksipäini,” meenutab Õilme oma lapsepõlveaegseid jõule kodutalus. Pühade laupäeval küpsetati ja keedeti õhtuse jõululaua tarvis.

 

Taliteed viisid üle heinamaade ja karjamaade

Saun köeti kuumaks pühadelaupäeva hommikuks. “Lõunaks oli kogu pere saunas käinud, sest kell neli algas kirikus jõulujutlus. Kirikusse sõideti hobustega. Nädal enne jõululaupäeva algasid ettevalmistused: puhastati ära kõik hobuserakmed – rangid, kleid, sedelgad, look. Seda tegid meil minu onupojad,” jutustab Õilme.

“Jõuludeks toodi saanid ulu alt välja, kuid oli ka selliseid jõule nagu meil tänavu. Külavahe kruusateedel saaniga sõita ei saanud ja vankriga ei sobinud kirikusse minna. Aga taludes olid taliteed, mis aeti läbi heinamaade ja karjamaade, kus oli rohune maa. Aedade sisse jäeti selle tarvis mulgud, kust sügisel mulgupuud eest ära võeti. Hobused said kaela rihma külge kinnitatud kuljused. Need pandi lõua alla ja rihm seoti kukla peale kinni. Jõulude puhuks olid taludes hobustele pidulikud valjad ja hobuste lakad olid kammitud. Kui nad kuljustega sõitsid, siis kuljused tegid kaelas tsill-tsill-tsill.”

Rangide külge riputati aisakellad. Saani tarvis toodi aidast saanitekid, mida oli mitu. Saani seljatagusele pandud tikitud roosidega tekk ulatus kuni istumise alla. Hobusele laotati seismisel peale linasest kootud hõredam tekk, mille peale omakorda lambavillane karvane saanitekk. “Need tekid tehti lambanahkadest, mille peale õmmeldi villane riie. Igal talul olid tekile tikitud või õmmeldud taluperemehe nimetähed,” jutustab Õilme. Kirikus käis talurahvas ka vana-aasta õhtul. 1923.–1939. aastal oli Põltsamaa Niguliste koguduse õpetajaks Erik Frey.

 

Kirikus käimise ajal toimetas talus koduhoidja

Jõulujutlus kirikus kestis paar tundi. Õilme meenutab, et kodus olid suured ahjud, mis kohe hommikul ära köeti. Seejärel küpsetati praad. “Ajastatud oli selliselt, et kui me kirikust koju jõudsime, olid verivorstid ahjus ja kohe kaeti jõuluõhtuks perele rikkalik pidulaud. Kuusel olid eheteks kuljused ja pikkade narmastega jõulukommid, mida sai poest. Küünlajalad okstel olid kaheharulised, küünlad tehti ise,” räägib Õilme. Veel riputati kuusele sibulõunu ja kui külalised tõid šokolaadi ja pisemaid komme, siis needki kommid leidsid koha jõulupuu okstel.

“Jõulupuu alune kaeti rukkiõlgedega, mis olid käsitsi rapsitud, poolteist meetrit pikad, puhtad ja terved. See oli meie jaoks väga tähtis ja lastele kõige mõnusam koht. Sinna saime visata tekid peale, kuid õlgede sees sai ka niisama mängitud.” Õilme räägib, et tundis lapsena selle üle uhkust, et teadis peast 52 salmi jõulu- ja kirikulaule. Need oli talle tädi õpetanud. Jõululaulude laulmine käis koduse jõuluõhtu juurde.

“Sel ajal sokki aknalauale ei pandud, aga jõuluvanasid käis mitu. Ootasime neid põnevusega ja mõned neist olid tuttava näoga. Üks oli isa nägu. Tol ajal maainimesed poes ei käinud ning jõulukinkide ostmisele raha ei raisatud. Naised olid taludes osavad näputöötegijad ja jõuluvanad kinkisid kindaid, sokke, sukki. Igaüks tõi ka natuke kommi,” jutustab Õilme ja möönab, et tema kandis veel 30-aastasenagi ema kootud villaseid sukki.

Jõulu esimesel pühal hakkasid külas käima sugulased. Külalistele pakuti magustoitu ja praadi. Mängiti kaarte ja aeti juttu ning laua keskel oli alati toop jõuluõllega.

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 23.12.2020