Hüpe tundmatusse
Kui benji- või langevarjuhüpet mainida, tekitab see tavaliselt kahetise reaktsiooni – totaalse eitamise, mis on segatud õudussugemetega, või mõtliku ilmega öeldud „Peaks ka proovima!“ Põltsamaa piiga Gerli Räni, kes pealinnas ajakirjandust tudeerib, kuulub teise rühma. Ainult, et tema lisab toodud väitele sõna „veel,“ sest esimene hüpe lennukilt on juba tehtud ja ilmselt viimaseks see küll ei jää.
RAIMO METSAMÄRT
Raimo@pvs.ee’
„Miks seda ikkagi vaja on?“ Sellise korduma kippuva küsimuse esitasin minagi Gerlile. „Ma hakkasin juba üsna noorena kodus rääkima, et tahaks hüppama minna, sõbrannad teadsid seda ka ja kinkisidki mulle sünnipäevaks hüppe,“ muljetab Gerli. Põhjuseid sellise huvi kohta oskab ta ka öelda: adrenaliinivajadus ja soov tavapärasest keskkonnast ja mugavusest pisutki eemalduda.
Ei tea, kas adrenaliinijanu või mitte, aga umbes tosin aastat ilmas elanud Gerli harrastas juba siis Kamari tammilt hüppeid ohtlikesse kohtadesse, mitte vabasse vette. Kuna ta oli nüüd esimest suve Kamari veelauakeskuses tööl, proovis ta mõistagi ära veelauasõidu. „Ühe ringi vist tegin harjutusrajal,“ sõnab Gerli ja kihutas seejärel edaspidi juba mööda suurt ringkaabli rada.
Üksi ukseavas
Viis tundi õppimist ja langevarjurihakatis peaks justkui olema hüppeks küps. Võib juhtuda ka nii, et ollakse sõna otseses mõttes küps, sest hüppamisest asja ei saagi. „Instruktorid räägivad igasuguseid hirmujutte ka,“ hakkab Gerli naerma. Tegelikult ei pea langevarju avamise pärast muretsema, sest see avaneb automaatselt ning hüpatakse 800 m kõrguselt.
„Ega ma ei saanudki ukseavas kaua passida, sest mind lihtsalt lükati ukseavast välja,“ sõnas Gerli.
Tema sõnul tekitas hüppe esimene faas ikka erilise tunde küll, sest … „Kõik mis mulle maa peal õpetati, läks meelest ära!“ Öeldakse, et ega lendamine ei olegi jube, aga maandumine … Gerli arvates ei olnud see üldse nii hull, pealegi oli selleks ajaks enam kui neli minutit langemist seljataga ning õpetussõnadki olid jälle meelde tulnud. Mis aga hoopis imelik: 1. september on temas suuremat ärevust tekitanud kui esimene langevarjuhüpe …
Äraspidised lood
„Klassi ees esinemine ja eriti veel vene keeles luuletuse lugemine – see ei istunud tõesti üldse, aga suur auditoorium ei tekitanud mitte mingit pinget,“ hakkab Gerli naerma.
Kord sai tal sellest põdemisest villand ning ta õppis Puškini luuletuse lausa perfektselt ära. „Küll õpetaja oli minu viie üle alles õnnelik!“
Kas sa mägironimise peale ei ole mõelnud?
„Olen ikka, aga ei ole veel jõudnud,“ muigab Gerli, kes plaanib tulevikku uusi langevarjuhüppeid ja ei taha vist kuidagi maa peal püsida.
No aga mingi rahulikum tegevus, näiteks heegeldamine?
„Oo ei,“ on selline tegevus Gerli jaoks niisama võimatu nagu meile langevarjuhüpe. Ometigi on vähemalt üks ekstreemsus, mis meie piigale meeltmööda pole – igasuguste eksootiliste putukate söömine! „Seda ma ei suudaks,“ võdistab ta õlgu, olles konna küll pintslisse pistnud, aga Rootsi hapuräimest sooviks ka väga kaugel eemal olla.
Jääb ainult loota, et ajakirjanikuamet saab Gerli Räni jaoks olema just see ainuõige. Võimaldab see ju kohtuda huvitavate inimestega, pakkuda erilisi emotsioone, peletada rutiini ja teha igast päevast erilise elamuse, justkui oleks see üle valatud vürtsika kastmega …
Põltsamaa Valla Sõnumid 12.11.2020
