Blog

Ümbruskonna põllud on kõik kividest tühjaks korjatud. Kiviaial on hea ka jalgu puhata. Foto Raimo Metsamärt.

Kaunis kodu tõi presidendilt tunnustuse

Põltsamaa valla elanikud Külliki ja Hermo Sakk pälvisid vabariigi presidendilt tunnustuse „ Eesti kaunis kodu 2020“. Vanasõna ütleb, et ilu ei kõlba patta panna. See ongi väga hea, sest oma kätega tehtu ehk ilus kodu rõõmustab nii pererahvast kui külalisi  lausa pikki aastakümneid.

 

 

RAIMO METSAMÄRT

Raimo@pvs.ee

 

 

Tuulemäe tallu ehk Külliki ja Hermo koju jõudes tervitaski saabujat üsna vinge tuul.

„Esialgu lõi see uudis meid tummaks, sest kauneid kodusid on nii palju. Suur tänu heakorrakomisjonile, kes n-ö lumepalli kevadel veerema pani ja arvas, et me oleme sobilikud seda konkurssi jätkama,“ sõnavad Külliki ja Hermo Sakk.

„Me elame siin juba 17 aastat, esialgu oli meil maja ümber ainult väike lapp maad,“ sõnab Hermo. Teisisõnu on nüüdseks muutused sama suured kui öö ja päeva vahel. Kohe selgub ka, et ega tuulisesse kohta iga taim tõesti ei sobi … „Istutad mõnda taime kolm korda ümber ja viimaks loobud,“ muigab Külliki. 

 

Ilumeel  on osa inimolemusest

Miks aga peab kodus üldse nii palju vaeva nägema? „Ega meil aias palju n-ö asju ei olegi – käime mõlemad tööl ja oleme püüdnud rajada võimalikult hooldusvaba aia. Ilus ja praktiline peab see küll olema,“ on Külliki ja Hermo veendunud. Et mõlemad on Räpina kooli lõpetanud, ei ole vaja üldse mõistatada, miks selline vajadus ja huvi ilu järele olemas on – see on lihtsalt osa nende olemusest. „Me ei jõua omavahel isegi tülitseda, sest igaühel on oma nurgas toimetamist,“ hakkavad Külliki ja Hermo naerma. Teisisõnu  loomine mõjubki lausa teraapiliselt.

„Kui puu on istutatud, on tõesti hoopis teine, eriline tunne,“ nõustub Hermo.

Tuulemäe talu teeb eriliseks ka see, et siin on oluline osa erinevatel puudel. „No ega meil puid nii  palju ei ole, pealegi saab näiteks tammepuu asemelgi öelda tammepõõsas, kuna jänesed ja kitsed söövad tihti ladvad ära.“ Sellest hoolimata on erinevaid puid ja põõsaid sirgumas enam kui 70. „Kui tead, mida tahta, või satud juhuslikult puukoolis millegi põneva peale, ega siis ostmata küll ei saa jätta,“ hakkab Hermo naerma. 

„Aed on kujundatud ehk taimed peenrasse pandud värvide kaupa: kogu aeg miski õitseb ja igal taimel on oma koht. Peenardel on oma vormid ka – meil ei ole mitte ühtegi sirget peenart,“ sõnab Külliki. Just see asjaolu näis imponeerivat ka komisjonile, kes kaunist koduaeda väisas. 

Ühte taime kasutades saab luua midagi väga efektset
Ühte taime kasutades saab luua midagi väga efektset.

 

Kaua tehtud kaunikene

 Iluaia rajamine ei ole mõistagi mitte kaootiline istutamine; tuleb vaadata kaugele ette ja teada, milline võiks see aastate pärast välja näha – on ju aed kogu aeg pidevas muutumises. Ilu kõrval ei ole unustatud ka praktilist väärtust – kes siis meist ei oskaks hinnata näiteks ploomi või mureli maitset! „Me istutame lindude jaoks ka puid (?),“ kuulen ma korraga üllatavat uudist. „Viirpuumarjad meeldivad näiteks siidisabadele,“ teab Hermo. 

Kui aga saabub aedniku õudushetk ja kõik vaba maa on istikute ja taimedega kaetud?

„Ega me ei plaani seda teed minna, et kõik peaks aias olemas olema, pigem olgu juba vähem, aga töö aias ei lõpe ju ka sellegipoolest otsa,“ arvavad Külliki ja Hermo.

Omad raskused on ka selle plaaniga, sest ega’s reisidel käies ja inspiratsiooni kogudes terav pilk koju ei jää – pealegi,  kuidas küll saaks huvitavad ideed proovimata jätta! 

Petuuniad ei pea olema amplis, vaid sobivad ka kivide vahele.
Petuuniad ei pea olema amplis, vaid sobivad ka kivide vahele.

 

 

Lugudega aianurgad

„Mul on sõbranna (tema perekonnanimi on Ohakas), kellega ma olen sageli reisidel käinud – neilt käikudelt tarin ma alati võimalusel koju kive ja koralle. Sel aastal minna ei saanud, aga ühtäkki hakkas aias reisikivide hulgas kasvama ohakas. Ma ei suutnud teda ära visata, ühe korra tõmbasin välja – hakkas uuesti kasvama,“ naerab Külliki ühte lugu rääkides. (Range saladuskatte all võib öelda, et komisjonile ohakas silma ei hakanud).

„Ma arvan, et ega me korteris küll  elada ei saaks,“ tunnistab Külliki.

Tema sõnul on oma koduaed  väga oluline koht ka laste tööharjumuste kujunemisel, reha ja labidas ei ole lastele mitte pelgalt tööriistade nimed. 

Kas ilust küllastus ka tekib? „Võib juhtuda küll – siis tuleb lihtsalt muud tegemist leida või ei tee aias mõnda aega mitte midagi,“ teab Külliki lihtsat lahendust. 

Kas lohakile jäetud kohti siis aias polegi? Tahtsin ma lõpetuseks teada. „Ikka on, sest meil on näiteks nõgeseid – need on liblikatele head, sest siin kasvavad liblikate röövikud,“ sõnab Hermo kavala näoga. Teisisõnu on ka mistahes taim aias ikka teadlikult olemas, mitte ei voha omatahtsi. 

Käes on detsember, hingetõmbeaeg. Peagi saabub kevad ja ilu loomine Tuulemäe talus jätkub …

 

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 10.12.2020