Kui „Kuuuurija” külas käis ehk miks Katrin Lust Põltsmaale sattus
Jõulude eel külastas Põltsamaad „Kuuuurija” saatejuht Katrin Lust. Küllatulekuks oli tal kindel põhjus, sest ta tõi koopamehele kingituseks kella. Katrin oli lahkelt nõus andma ka intervjuu Põltsamaa Valla Sõnumitele.
RAIMO METSAMÄRT
Mis tingis sellise saatesarja ilmumise telemaastikule? „Põhjused olid lihtsad – eks kanalid mõtlevad ikka aeg-ajalt uutele formaatidele ning milline neist võiks vaatajatele huvi pakkuda,“ sõnab Katrin. Tollal oli TV3 programmidirektoriks Urmas Eero Liiv, Katrin oli aga „Seitsmeste uudiste” reporteriks. „Ma tegin umbes 12 uudist kuus ehk mul oli neid aega n-ö nikerdada.“ Need teistsugused ja omanäolised uudised näisid pealtvaatajatele huvi pakkuvat ning see jäi silma ka juhtkonnale. Nii saigi Katrin rohelise tule teha esialgu kolm uut saadet.
Rasked teemad
Küll aga on kõik saate teemad keerulised ja rasked – tavaliselt on tegemist elu peidus poolega, mis on meie silme eest varjatud, aga on sellegi poolest reaalselt olemas. „Alguses võtsin ma tõesti kõike väga hinge, mingist etapist alates andis aga keha ise märku – nii enam ei saa ja midagi tuleb endast mööda lasta ka,“ tunnistab Katrin. Tema arvates juhtub sarnane olukord ka näiteks politseinike või arstidega, kes otse koolist tulles hakkavad suure kirega oma tööd tegema. „Kui pead ütlema inimestele 50 korda järjest, et neil on raske haigus, siis tekib ütlejas endas justkui vaimne kaitse, mis ei lase läbi põleda.“ Katrin Lust põles samuti esialgu ereda leegiga ja võitles justkui iga loo eest eraldi. „Täna ma tunnetan, kuidas neid lugusid kõige parem teha on ja kui palju ma neid hinge lasen. Kui ma koju lähen, ei unusta ma neid muidugi 100% ära – mul ei lastagi seda teha, sest vajaduse korral lähen välja ka pühapäeva hommikul. Sellised teemad pakuvad eestlastele huvi,“ sõnab ta. Ta on ka ise huvi tundnud, miks tullakse selliste teemadega „Kuuuurijasse”, mitte ei minda „Pealtnägijasse”. „Vastuseks kõlab reeglina, et „Pealtnägija” on ikkagi riigitelevisiooni saade, ja ei usuta, et oma lugudega minnakse näiteks prokuratuuri või politsei ehk riigiaparatuuri vastu,“ sõnab Katrin Lust.
Kui tugev ka ei oldaks, kui palju enda järel ka musta mure ust kinni ei löödaks, oma mõju avaldavad saate teemad ikka. Kas selle vastu rohtu ka on? „Jaa, ikka. Kohe, kui ma tunnen, et närvilisust on rohkem, lood poevad sügavale hinge või on mõni terviseprobleem – tegelen ma füüsilise tööga. See ei pea just jõusaal või jooksmine olema, aga see balansseerib minus vaimset poolt. Olgugi et valget aega on nii vähe, püüan minagi oma 10 000 sammu päevas ära käia.“
Kuidas ikkagi vaat et valgustkartvad teemad leitakse? „Selle, mis saatesse läheb, valin mina üksi välja. Olen proovinud neid lugusid ka delegeerida, kuid vähese eduga,“ sõnab saatejuht. Teisisõnu on ta pälvinud viie aasta jooksul sellise usalduse, et öeldakse otse välja: kui Katrin Lust sellest isiklikult ei räägi, siis lugusid jagada ei julgeta … Nii võtabki Katrin abivajajate kõned vastu ja oskab juba kogemuse ehk kõhutunde kaudu öelda, millest võib hea lugu saada – edasi läheb töö juba edasi koos meeskonnaga.
Siiski on olemas teemasid, mis ei jõua isegi „Kuuuurija” saatesse … „Sellised võivad olla näiteks laste väärkohtlemisega seotud probleemid, mida on just viimasel ajal palju – need on väga keerulised, sest ei tohi ju paljastada näiteks lapse identiteeti, aga need võtaksid kogu aja. Need teevad mulle haiget, tunnen, et nendega peaks tegema,“ tunnistab Katrin.
Millal saabub lahendus?
Kui tavaliselt meedias ilmunud loole järge ei ilmu, siis „Kuuuurijas” sellest pääsu ei ole olnud. „Inimesed tunnevad huvi, mis on ühest või teisest loost saanud, seepärast tundub mullegi, et ei tasuks mõnda teemat veel nurka visata.“ Nii näiteks tehti ühest autovarguse loost veel ka 2-3 järellugu ning Katrin oli esialgu üsna kindel, et see toob kaasa reitingu languse. Saatesarja vaataja on aga väga huvitatud, kui lugu kestab ja ta saab sellega kursis olla. „Mulle meeldib, kui saadet hoolega jälgitakse, tavaliselt mulle helistatakse ja tahetakse teada, mis ühest või teisest teemast , mis võib juba meelest läinud olla, saanud on.“ Tema sõnul ei saa öelda, et Lust ajab telemaastikul reitingut taga – seda teevad kõik Eesti saated …
„Kui koopamehe lugu avalugu teeb rekordeid, teine lugu samuti ja kui inimesed mulle jätkuvalt helistavad ja pahandavad, et ma tegin ainult veebiuudise, siis tuleb sellega jätkata. Seepärast ma olengi ka täna Põltsamaal, sest inimesed tahavad teada, mis temast saanud on,“ sõnab Katrin ja võtab autost välja n-ö häälega kella, mille kaastundlikud inimesed koopamehele saatsid.
„See oli hooaja kõige vaadatum saade – absoluutne rekord jäi veel löömata,“ tõdeb Katrin Lust. Kus läheb siin piir minu jaoks? – see oli üks põhjus, miks Katrin saate üldse eetrisse lubas. „Kui ta oleks olnud nägija ja täie mõistuse juures, ei oleks ma seda teemat võib-olla üldse puutunud – nüüd oli just pimedana elamine minu jaoks see piir. Ta teeb enda jaoks eluohtlikke otsuseid, on ju aja küsimus, millal see n-ö maja oleks talle pähe kukkunud.“ Katrin Lusti arvates on hooldusraviasutuses viibimine praegu parimaks võimalikuks variandiks. „Super on ju see, et ta ise sellega rahul on!“ on Katrinil hea meel.
Lõpp hea, kõik hea
Selline stsenaarium, kui rasked lood kõikidest karidest hoolimata õnnelikult sadamasse jõuavad, on saate tegijale mitte ainult kergenduseks, vaid justkui omamoodi tasuks. „Ikka küsitakse, Katrin, miks sa seda või teist asja korda ei ajanud,“ hakkab saatejuht naerma. Tema sõnul on eesmärgiks lugusid vahendada ja neile tähelepanu juhtida, mitte õigusorganite sarnaselt probleeme lahendada, küll aga tekitavad positiivsed lahendused tõesti hea tunde.
Praegu on „Kuuuurija” eetris olnud 5 aastat – selle aja jooksul on eetrisse jõudnud ligi 200 saadet. Traditsiooniline küsimus: kui kaua veel? „Kui vaatajaid enam ei ole, tuleb lõpetada, või siis, kui see töö enam rõõmu ei paku,“ on Katrinil lihtne ja kiire vastus kohe olemas. „Televisioon on armutu, ekraan näitab inimese tegeliku palge kohe ära ja teeselda siin ei saa – kui suhtuda oma allikatesse üleolevalt ja ei tee tööd südamega, siis on see kohe aru saada ning sellel ei oleks mõtet,“ lisab ta juurde. „Ma olen ka endalt vahel küsinud: miks ma seda teen? Aga kui see raske lugu on n-ö koju toodud, siis tunnen, et säran kui säraküünal – jah, ma teen õiget asja! K….t, mul on ikka jaksu seda 38-aastaselt teha,“ hakkab Katrin Lust naerma.
Kui seda tööd ei teeks, mis sa siis teeks? „Kui vanem oleksin, kirjutaksin hea meelega raamatuid ja töötaksin mõnes kohalikus lehes(!), mis on väga põnevad,“ arvab Katrin.
Tavalise eestlase jõulud
„Praegu mul kuuske veel pole, aga kavatsen traditsioonidest kinni pidada – lähedastele külla minna, surnuaias küünlad süüdata ning verivorsti, sülti ja hapukapsast süüa. Mulle ei meeldi tegelikult uued asjad, ma olen vanas kinni, sest see viib närvilisuse seest ja tekitab hingerahu.“
„Uue aasta lubadusi on tore anda – võib-olla mitte nii kõva häälega, aga enda jaoks ikka. Minagi pean neist tavaliselt 50% kinni: luban tervislikumalt toituda, aga eile sõin näiteks mitu suurt pitsatükki,“ itsitab Katrin. „Põltsamaa rahvale soovin ma ilusaid jõule ja head uut aastat – te olete igal juhul kaardi peal – vaat mis kõva mees teil siit pärit on!”
Põltsamaa Valla Sõnumid 23.12.2020
