Blog

 

 

Ajakirja Kodu ja Aed hästi hooldatud aia preemia pälvis perekond Sinimets, kes elab Põltsamaa vallas Tammiku külas Välja talus. Kui oluline on ilus kodu, sellest kohe lähemalt kuulemegi.

 

 

RAIMO METSAMÄRT

Raimo@pvs.ee

 

 

„Aianduspisik on mul sees olnud lapsest saadik – minu vanaema toimetas alati suvel peenarde vahel. Iluaed polnud kuigi suur, sest sel ajal pandi rohkem rõhku põllusaaduste kasvatamisele. Ajad olid lihtsalt sellised, kasvatati pigem peeti ja kartulit kui lilli.

 

Tammikule sattusin ma tänu Gunnarile, abiellusime, sündisid lapsed ja hakkasime vaikselt maja kõpitsema ja aeda rajama, nüüd oleme siin elanud juba 27 aastat,“ sõnab Airi Sinimets.

Tema sõnul olid alguses olemas ainult loomapidamine ja tarbeaed – kartul ja kapsas ning suvigi keerles pigem heinategemise ümber.

 

„Aiandust õppisin ma Räpina aianduskoolis, sealtmaalt ehk alates aastast 2001 hakkas ka iluaed tekkima. Suuremad aiandusalased teadmised andis mulle õpetaja Reet Palusalu, kelle aeda olen alati imetlenud.“

Oma aia rajamine on elukestev tegevus, see ei saa kunagi valmis. Talvel on aega mõtteid koguda ja kevadel saab kogu energia (ka negatiivse)maasse kaevata. Aeg-ajalt tuleb siit-sealt midagi ümber teha, sageli leiab pilk kusagilt mõne toreda taime, mida tahaks ka oma aias näha. „Siis kasvab peenar liiga täis ja tuleb ülekasvanud taimi veidi jagada – ei saa neid ju niisama ära visata, ikka tuleb kuskile maha panna, ja kuna selles peenras enam ruumi pole, tulebki uus teha ja nii see ring otsa ei saagi. Abikaasa loeb iga kevad sõnu peale, et sel aastal rohkem peenraid juurde ei tee. Luban ikka, et rohkem ei tee,“ hakkab Airi naerma.

 

„Taimede suhtes olen valinud oma aeda pigem selliseid taimi, mis ei vaja palju poputamist, peavad meie kliimale vastu ega vaja erilist katmist ega talveks välja kaevamist. Pigem tavalised taluaiataimed ja palju selliseid taimi, mis meelitavad aeda mesilasi, liblikaid ja muid putukaid. Mõned põõsad meeldivad lindudele ja nii ongi aed kogu aeg lindude laulu ja muud suminat täis. Ka tarbeaed on ikka aias olemas – mis sest et poest on kõike saada, oma aiast võtta on ikka parem.“

 

Pere lemmikpaigaks on veranda, ka seal on alati palju lilli. Kui ilm vähegi kannatab ja mõni hetk iseendale leidub, kuulatakse seal vanu vinüülplaate, veedetakse pere ja sõpradega aega, juuakse hommikukohvi ja kuulatakse linnulaulu.

Alguses perekond Sinimets konkursile kandideerida ei plaaninudki. „Naabrid juba „ähvardasid“ meie kandidatuuri ise üles seada,“ hakkab Airi naerma. Enam kui 100 kandidaadi seast väljavalitute hulgas olemine on aga kahtlemata väga suur tunnustus.

 

 

Loodusesse tuleb suhtuda lugupidamisega

„Maal elada saab igat moodi, mina soovin, et loodusesse suhtutaks lugupidavalt. Kui soovid maalt midagi saada, tuleb ka vastu anda. Soovin, et inimesed ei lagastaks ega risustaks, see teeb meele kurvaks. Ka loomi saab nii pidada, et kogu ümbruses ei vedeleks silokiled. Eestimaal ringi sõites on näha, et üldmulje on aastatega paremaks läinud – koristamata teeääri ja metsaalust prügi on vähem. Aga alati on ka neid, kes arvavad, et nende kodu lõpeb seal, kus nad uksest välja astuvad.“

 

Airi Sinimets on maal elamise suhtes jätkuvalt optimist, kuigi tema sõnul kaovad maalt vaikselt töökohad, koolid, huvitegevus ja inimesed lähevad pigem linna, kus on kõik olemas. „Maal on tegelikult tore elada!“

 

„Olen tänulik oma perele, tänu neile ongi meie kodu just selline, nagu ta on – soe ja armas. Nüüd, kui lapsed on kodust küll juba läinud, on neil alati koht, kuhu tulla. Loodan ,et nad jätkavad seda, mida meie alustasime. Tänan ka kõiki sõpru ja tuttavaid, kes oskavad hinnata seda, kui palju tööd tuleb teha selleks, et kõike seda korras hoida,“ sõnab Airi Sinimets lõpetuseks.

 

Ilusat jõuluootust kõigile, varsti tuleb jälle kevad!

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 17.12.2020