Blog

 

Öeldakse, et kui näiteks Lõuna-Eesti poole suunduda, muutub aja kulg justkui teiseks. Nii kaugele ei olegi vaja minna, sest Puurmani keskusest linnulennult 3 km kaugusel ehk Jürikülas Raudale talus on aja voolamise muutus juba tunda.

 

RAIMO METSAMÄRT
Raimo@pvs.ee

 

„Meil on väike mesindustalu, viimastel aastatel on tekkinud ka lisasuunad – olemas on õunaaed, toodame alkoholivabasid glögisid ja vürtsmoose ka,“ annavad Tiina ja Antti Hunt teada.

Perenaise sõnul ei toimu kogu tootmine talus, sest näiteks glögid ja vürtsmoosid pannakse pudelisse ja purki Polli Aiandusuuringute Keskuses. Kokku leiab tooteportfellist kümmekond toodet.

„Ma pärisin selle talu oma vanaisalt Ernst Kangurilt, kes sai 1957. aastal oma esimesed mesitarud naabri käest. Kõik oma lapsepõlvesuved olen ma ema-isa ja vendadega veetnud vanaisa juures Pakaste külas, mis iseenesest ei olnud eriti suur koht,“ meenutab Tiina Hunt. Kui vanaisa läks Rahva Hääle kolhoosi tööle, pakuti talle esialgu elamispinnaks korterit, Jürikülas olevat ehk praegust talu nähes oli otsus kindel – siin saabki olema uus elukoht.

Vanaisa oli kohal, mesilinnud samuti – nii kõik alguse saigi. „See on tegelikult tema elutöö – kuusehekid ja pärnapuudki on nii istutatud, et mesilastel ikka hea elu oleks,“ meenutab perenaine.

 

Uus algus, uued mõtted
2008. aastast ehk ajast, mil vanaisa manalateele lahkus, hakkas Raudale talus pihta uus ajajärk, kõigega pidi nüüd ise hakkama saama. „Esialgu oli meil 25 mesitaru,“ sõnab Tiina. Ehkki töökad mesilased tõid ümbruskonna metsadest ja rabadest n-ö tõeliselt head ja puhast kraami koju, ei olnud turustamine lihtne. Alati on olemas hästi hinnatundlikke inimesi, kellele ei mahtunud pähe, et väiketootja mesi on suure kaubandusketi omast kallim. Kas meepurgile kaane pealekeeramine on tõesti nii suur töö? Selline nn argument oli mõistagi tõest sama kaugel kui planeedid Maa ja Mars teineteisest. „Laatadel ja messidel leti taga seistes oli sellist juttu tegelikult üsna kurb kuulda,“ sõnab Tiina.

Kõik päädiski viimaks sellega, et laadalistele hakati esialgu lahtise topsiga müüma alkoholivaba glögi. Sellega tabati otse kümnesse, sest mõnusat keelekastet sooviti väga ka koduteele kaasa osta. „Meil ei olnud sellist ambitsiooni, et näiteks 10 000 l glögi toota, seepärast sobis meile väga Pollis pakutud tootmisviis, kus sai kasutada ka 500 l katlaid.“ Materjaliga ei olnud ka keeruline – mustsõstramahl saadi Pollist, mustikas Eestimaa rabadest, rabarber ja õunad oma aiast, juurde tuli osta veel ka astelpaju ja vürtsid. „Meil on ju teine elukoht veel – Vääna-Jõesuu, kus meil on ka õunaaed,“ selgitab Tiina.

 

Erilised glögid
Retseptid on kõik enda poolt katsetatud ja välja töötatud. „Eesti mustsõstar on täiesti minu mari – see meeldib mulle tõesti nii väga,“ on Tiina tõelise vitamiinipommiga üliheas läbisaamises. Tugevad ja puhtad maitsed ning suur mahlasisaldus – need on märksõnad, mis Raudale talu toodangut teiste glögitootjate omadest eristada aitab.

„Praegu on tootmises 3 glögi, sügiseks lisandub ka neljas,“ annab perenaine teada. Nii näiteks on mustika-rabarberiglögi kadakamarjadega olnud selliseks menukiks, mis sõna otseses mõttes kadus hetkega lettidelt. Olles alles teist aastat eestlaste maitsemeeli hellitamas, oli üllatav, et esimene aasta erilist populaarsust ei toonudki. „Teaduslikke uuringuid me ei tee, küll aga teeme selliseid asju, mis meile endile meeldib – eks sõprade peal katsetame ka kõik ära,“ teab Tiina hitt-toodete sünnilugu. Mooside, näiteks tšillimoosi elu hakkas peale täpselt samamoodi, ikka kodus pliidi juures katsetades. „Ma kohe ei saa tavalist moosi teha,“ hakkab Tiina naerma.

„Loodame, et kui meie õunaaed sirgub, siis saaksime ka oma aia õunu müüma hakata,“ vaatab tulevikku perenaine, kes töötab ka päris suure koormusega flöödiõpetajana.

 

Õnne valem on teada

„Lapsed Karl Jakob, Elisabeth, Artur ja Herman on töödes ja toimetamistes samuti abiks, aga kindlasti ei ole tegemist rikkaks saamise projektiga. Püüame ikka hakkama saada!“

Tegelikult tunneb perekond ennast üsna õnnelikult: eakas maja on renoveeritud ja on justkui ankur, mis suudab inimesi rahulikult paigal hoida. „Meie koha võlu ongi selles, et oleme justkui nii eraldi, aga samas tee peal seistes paistab ära Tallinna-Tartu maantee ja tohutu liiklus. Närvilisesse õhkkonda ja kiiresse ellu ei ole üldse pikk tee, aga koju saabudes aja kulg ja keskkond muutub – saab vaadata lilli ja teha lõket ja tunda ennast mõnusalt. Oleme ka sellepärast õnnelikus seisus, et meie kandis tühje ja mahajäetud maju eriti ei ole.“

Teisisõnu on avarus, iseenda peremees olemine ja teadmine, et järje peale jõudmise eest vastutad ise, justkui elustiil, mida ei suudaks muuta ega murda ükski suure linna korrusmaja korter.

 

Jõudu ja jaksu uute põnevate maitsete väljatöötamisel!

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 25.03.2021