Blog

Õpetajaks olemine eeldab raamatutarkusest enamat

Staažikas õpetaja Helve Zõbin peab õpetajaametit juba 53. aastat, sellest Lustivere 9-klassilises koolis on käsil 46. tööaasta. Kui tänapäeval räägitakse õpetajaametist kui ühest raskemast, siis Helve rahulikul näol pole ühtki märki, mis viitaks väsimusele või tüdimusele.

 

 

ÜLLE LÄTTE

 

 

Huvi õpetajatöö vastu sai alguse juba Helve lapsepõlves, kui sõbrannadega koos kooli mängiti. Kusagilt ilmusid välja kriidid. Tahvliks oli kapi uks, millele kirjutati ja joonistati. Vihikuteks said kapsalehed.

Kõik lapsepõlve mängukaaslased, kellega koos kooli sai mängitud, hakkasid hiljem õpetajateks,” räägib Helve ja loetleb siitkandist pärit viie õpetaja nimed. 

 

 

 

Elu pillutas noort õpetajat ühest koolist teise

Õpetajaks tahtsid sel ajal paljud saada, seega konkurss oli kooli sisseastumisel tihe. 

Helve sai hariduse tolleaegse nimetusega Tartu riiklikust ülikoolist, omandades seal eripedagoog-logopeedi kutse, mis võimaldas anda ka erinevaid ainetunde kuni 2. kooliaasta lõpuni. Aastaid hiljem täiendas õpetaja oma haridust ülikoolile alluvas Narva kolledžis, saades lisaks põhikooli loodusainete õpetaja eriala. 

“Eks ülikoolis õppimine oli samamoodi nagu praegugi, kuid lisaks muudele asjadele tuli sel ajal õppida marksismi-leninismi,” räägib Helve. 

Noor õpetaja alustas esmalt tööd Saadjärvel, andes geograafia-bioloogia tunde. Kooli sulgemisel jätkus töö geograafiaõpetajana Puurmani keskkoolis. Kuna Puurmanis ei leidunud perekonnale elamispinda, koliti 1977. aastal Lustiverre. Vana koolimaja oli ühekorruseline ja kuueklassiline ning selle kooli oli lõpetanud ka Helve ema.

“Minu ema ajal olid koolis liitklassid, kuid vanu fotosid vaadates tundub, et lapsi õppis koolis rohkem kui praegu,” võrdleb õpetaja. Praegu on Lustivere koolis 60 õpilast.

 

 

Aeg annab arutlemist ja arutust

“Õppekavad muutuvad koos ajaga. Minu õpetatav aine, geograafia, hõlmas omal ajal endas kogu suurt NSV Liitu: selle loodus, rahvastik, majandus, liiduvabariigid. Praegu ei pea neid asju enam teadmagi, kuid selle asemel me õpime nüüd detailselt Kesk- ja Lääne-Euroopat.

Eesti ajaloost oli nõukogude ajal vaid väike õhuke raamatuke. Praegu on Eesti kohta õppematerjali rohkem, mis on minu meelest ka täiesti normaalne,” räägib Helve ja lisab, et faktid, nagu aastaarvud, inimeste sünni- ja surmadaatumid jäävad aastate lõikes samaks, kuid ajalugu iseenesest on alati arvamuspõhine. “Suhtumine võib eri aegadel olla täiesti erinev. Kui geograafias on kõik kindlalt paigas, siis ajaloos esineb palju subjektiivsust.” 

Geograafiatunnis on kõneaineks olnud ka kliima üleüldine soojenemine. 

“Oleme arutlenud, et plakatitega Toompeale minekul ja karjumisel, et peaminister Ratas vastutab kliimamuutuste eest, pole mingisugust mõtet. Arutlesime, et kui inimest veel maa peal polnud ja ilm hakkas soojenema ja jää sulama, kes siis soojenemist põhjustas? Võibolla on see samalaadne protsess nagu inimese vananemine, mida võib tervislike eluviisidega aeglustada ja kosmeetiliste vahenditega ilustada, kuid ära hoida me seda ei saa.

Samamoodi võib kliima soojenemist teatud otsuste ja tegevustega kuigivõrd pidurdada, kuid võibolla ära hoida ei saagi, kuna see on loomulik maakera elu juurde kuuluv protsess,” arutleb pedagoog. “Aegade lõikes on olnud maakeral nii soojemad kui külmemad perioodid. Ka siis, kui inimest siin tossutamas polnud.”

 

 

Huvialade mitmekesisus aitab pedagoogitööd rikastada

Helve on paljude huvialadega inimene ja seda iseloomuomadust on ta aastate kestel õpetajaametis ka kasutanud. Joonistamisoskusele baseerudes pani ta käima kunstiringi. Huvist rahvatantsu vastu hakkas ise rahvatantsuringi juhendama. 

“Kui ma ise alles laps olin, siis esimeses klassis organiseeris õpetaja rahvatantsurühma, õpetati kaerajaani tantsima. Lapsi oli klassis palju. Kuna mina olin aeglasevõitu, siis mind sinna ei võetud, olin selle üle päris õnnetu. Täiskasvanuna hakkasin rahvatantsuringis käima. Järgmiseks panin ise rahvatantsuringi kokku ja mõtlesin, et nüüd ma alles nendele näitan, kes mind tookord tantsima ei lubanud. Tallinnas tantsupeol sai päris mitmed korrad käidud,” on Helve rõõmus.

“Kõik minu huvid said koos Lustivere inimestega ellu rakendatud. Asjade tegemiseks peavad kambajõmmid olema, olgu nad siis suured või väikesed.” 

 

 

Aastate jooksul on ette tulnud nii mõndagi

Õpetaja reisihuvi leidis rakendamist koolilastega Venemaal pikkadel kategooriamatkadel käies. Ühel jaanikuisel matkareisil Selingeri järve taha juhtus omamoodi lugu. 

“Ööbisime telkides ja ilm läks korraga nii külmaks, et me ostsime kohaliku apteegi kummikottidest tühjaks. Lasime lõkke peal vee keema, panime kummikottidesse ja magasime, üks kott ühel, teine teisel pool. Mõnel õnnestus poest vatijopp osta, aga neid kõikidele ei jätkunud. Teine lugu juhtus, kui olime matkal Hibiinidesse. Meiega oli kaasas hambaarst Hele Mägi. Kirovski linnas pidime koolimajas ööbima. Kirovskis oli järv, millel sai katamaraanidega sõita, mis oli tol ajal veel uus asi. Kutsusime lapsed kaldale, et nad enne söökla sulgemist söömas saaksid käia, aga üks seltskond poisse unustas end järvele. Ega nad ei öelnud meile, et õhtusöögita jäid. Ühele poisile oli ema pannud kaasa suure käntsaka paksu ühegi tailiharibata suitsupekki, nagu seda maal tehti. Poisid sõid peki paljalt ära, kuid hakkasid enne magamaminekut oksendama. Meil olid pildiga kilekotid, mis oli sel ajal alles uus asi. Käisime Helega neid kilekotte tühjendamas, kõik kolm poissi oksendasid,” meenutab Helve.

Aga erilisi seiku võib ette tulla kus tahes ja neil on omadus mällu sööbida. Õpetajale meenub, et aastaid tagasi, veel vanas koolimajas töötades, juhtus üks eriti pikantne lugu.

“Tütarlaps ei tõusnud tunni alguses koos teistega püsti, sest ei saanud. Oli käsitöötunni päev ja tüdrukul oli kotis lõngakerasse pistetud metallist heegelnõel, mis tuli toolile visatud koolikotist läbi. Kui tüdruk samasse istus, torkas heegelnõel, konksupool ees, sügavalt tuharasse. Saatsin lapsed klassist välja. Sel ajal oli siin veel haigla. Helistasin haiglasse ja medõde tuli appi. Ma ei kujuta ette, kuidas õde selle heegelkonksu eemaldas,” räägib pedagoog.

 

 

Pelgalt diplomist õpetajaksolemiseks ei piisa

Ajaloo ja geograafiatundide andmisele lisaks töötab Helve koolis logopeedina.

“Üldsust kuulates on tänapäeva lapsed varasematest probleemsemad, kuid mina arvan, et äkki on asi hoopis tänapäevastes suuremates diagnoosimise võimalustes. Minu meelest pole lapsed muutunud,” arutleb staažikas pedagoog.

 

“Kui sul on küll diplom, kuid puudub empaatiline oskus teistest aru saada, siis diplom ei aita. Et koolis hakkama saada ja siin kohe läbi ei põleks, peavad olema teatud isiksuseomadused.” Siinkohal meenutab Helve sooja sõnaga ka iseenda kõige esimest klassijuhatajat Maie Murdi ja kooli lõpuaasta klassijuhatajat Laine Jooritsat. Mõlemaid käib ta aeg-ajalt külastamas. “Nemad on minu elus verstapostideks olnud,” sõnab Helve, kes tegi omal ajal õige erialavaliku, sest … “

 

Ma tahan kooli tulla!” – just nii ta ütleb sõna “tahan” rõhutades aastakümnetepikkusele õpetajatööle tagasi vaadates.

“Klassi ette astudes avaneb justnagu teine maailm koos teistsuguse energiaga, mis laseb kõik muud ette tulevad mured ja ebameeldivused unustada,” ütleb pedagoog.

“Tore on veel seegi, et kui oled nii kaua ühes kogukonnas töötanud, siis on õpilaste hulgas nii varasemate õpilaste lapsi kui ka lapselapsi.”

Veel lisab Helve, et kui ta poleks õpetajaks õppinud, siis oleks ta valinud ajakirjaniku eriala.

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 19.11.2020