Blog

“Õpetajate päev on lahe, sest siis ei pea õppima,” väitis üks 6. klassi noormees, mille peale klassikaaslased talle hoogsalt vastu vaidlema hakkasid.

 

ELIISE KUUS

 

Koos jõudsime arusaamale, et õppima peab ikka küll, lihtsalt päev koos asendusõpetajatega on lõbusam ja veidi mängulisem. Põltsamaa ühisgümnaasiumis on juba aastaid olnud ilusaks ja kooliperele meeldivaks traditsiooniks õpetajate asendamine gümnaasiumiõpilaste poolt. Gümnasistid saavad tänu sellele hoopis teistsuguse ja põneva kogemuse, mis mitmetele noortele meelde jääb ja nii mõnegi õppetunni annab.

 

Siit-sealt jäi kõlama, et õpetaja elukutset võiks isegi kaaluda, minu arvates on seda väga tore kuulda. Õpetajaid on meie väikeses riigis ikka puudu ja isegi kui ei oleks, siis häid ja toetavaid õpetajaid ei saa kunagi liiga palju olla. Samas pole pedagoogi töö eriti lihtne, nii käega katsutavat kui ka silmale nähtamatut tööd leidub palju. Õpetamisega ja kooli juhtimisega said ka selle aasta 5. oktoobril tutvust teha 10.–12. klasside noored.

 

Õpetajate päevaga seotud tegevused olid suuresti ka õpilaste organiseeritud, täiendavat abi ei vajatud ja majandamisega said juba täiskasvanueas noored ilusti hakkama. Tänavu olid Lille tänava koolimaja õppealajuhatajateks Maxim Jegorov ja Mikk Oliver Kõiv. Mõlemad tõdesid suure rõõmuga, et lapsed olid tublid ja koostöö sujus.

 

Lisaks saadi teada, mida õppealajuhataja päeval teeb ja millised on tema tööülesanded. Maximi sõnul oli hirmutavaks hetkeks see, kui nende kabinetti sattus laps, kellel olid näpud ukse vahele jäänud. Veski tänaval oli õppealajuhatajaks Gerda Kadi Auli. Gerda tõstis esile, et selline asendamise traditsioon on väga silmiavav, sest nähakse, kui palju on õpetajatel vastutust. Midagi ehmatavat tema läbi ei elanud ja jäi samuti kõigi tööga rahule.

 

Õpetajate tuba on eriline ruum

Direktori ametikohustuste eest kandis hoolt Mairo Link. Esimese tunni alguses näidati kogu kooliperele asendusdirektori tervitust. Mairo väljastas asendusõpetajatele päeva alguses käskkirja, milles kõiki õpetajaid premeeriti. Preemiaks oli patsutus õlale ja tunnustus
asendusõpetaja enda poolt.

“Kahjuks rohkem vahendeid mul polnud. Andsin direktorina välja ka tänukirja meie pärisõpetajatele, et näidata austust ja südamlikkust. Põltsamaal on tore koolipere,” ütles Mairo rõõmsalt.

 

Õpetajate toas käis pidev sagimine, otsiti seltsi, veedeti aega ja tunti muidugi uhkust – õpetajate tuba pole õpilaste jaoks lihtsalt tavaline ruum, seal istudes tekib ikka uhkem tunne küll. Peale kohvitamise ja kommisöömise sai ka kuulda huvitavatest vahejuhtumitest: kus ja kas oli midagi juhtunud, mis oli hästi ja mis kehvemini. Üldiselt valitses rõõmus meeleolu ja mõnest klassist kostis lausa kõvemat muusikat, mis paljud noored pöördesse ajas.

 

Asendusdirektor Mairo tegeles ka mõningate vahejuhtumitega:

“Päeva jooksul lahendasin mitmeid jooksvaid probleeme. Eks poisid kipu ikka kaklema ja neid saadetakse selle eest direktori juurde. Kuna õpetajate päev on tore päev, siis päädis direktori juurde saatmine põgusa seletuskirja ja kommiga. Usun, et poistel oli meel rõõmus ja enam lollust nad ei teinud.”

 

Tänu Mairo tublile suhtumisele ja õpetussõnadele saadi mõned elavamad õpilased ilusti kontrolli alla (ja seda ikka heaga!) ning tundides valitses harmoonia. “Nad pole tavaliselt kunagi nii vaiksed,” ütles üks noor neiu oma klassivendade kohta, seda oli tore ja samal ajal mõtlemapanev kuulda – miks nii? Ilmselt ei julgeta uute inimestega kohe minna piire kompama. Õpilaste seas oli populaarne konkreetne arvamus: õpetajate päev on tavalisest koolipäevast huvitavam ja lahedam, õpetajate vahetumine tekitab tujuküllase õhkkonna. Selliseid põnevaid päevi võiks rohkemgi olla!

“Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.” (Toomas Hendrik Ilves)

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 10.08.2020