Piret Viisimaal külas ehk mida imeline paik meiega korda saata võib
Piret Viisimaaga kohtusin Luigel asuvas kodutalus siis, kui oli käes juulikuu esimene tõeliselt soe ja suvine päev. Talu õue jõudes võttis mind vastu sulnis rahu, vaikus ja rõõmus linnulaul.
RAIMO METSAMÄRT
Raimo@pvs.ee
„See talu oli kuulunud ühele vanaprouale, kes oli müünud selle kolhoosile ja see omakorda meile – aasta oli siis 1980. Päris nii ei olnud, et see paik oleks minus kohe sellise oma koha tunde tekitanud – olime perega enamuse minu lapsepõlvest suvitanud ju teatriühingu puhkekodus ehk mere ja männimetsa ääres,“ meenutas Piret Viisimaa. Tema sõnul oli Luigel esmalt valdavalt lepavõsa ja ema Teesi natuke aega seda kohta omaks ei võtnud. „Praegu on see koht minu jaoks väga südame külge kasvanud. Kui isa Vello Viisimaa oli juba lahkumas, küsis ta minult, kas me müüme selle koha maha, kui teda enam ei ole,“ meenutas Piret. Tema vastus oli kindel: „Niikaua kui see minust sõltub, mitte kunagi. Oli ju isa pikka aega Pajusi näiteringi juhiks ja see koht sai meile ruttu armsaks.“
TELLI ja ole kursis Põltsamaa piirkonna uudistega, nii toetad ajalehe ilmumist.
Logi sisse Telli digileht
