Blog

Lagle Kalberg on tööd teinud südamega ja Põltsamaa Kodu juhatanud selle rajamisest alates.. Foto Raimo Metsamärt.

Põltsamaa Kodu sai 5-aastaseks

 

Esmaspäeval, 16. novembril oli pargi veeres asuval Põltsamaa Kodul sünnipäev – täitus 5 aastat. Kuna koroonatont sekkub aina enam meie ellu, siis suurt pidu mõistagi ei toimunud. Kogu selle aja  on hooldekodu tüüri juures olnud Lagle Kalberg, kellega nüüd juttu vestangi.

 

 

RAIMO METSAMÄRT

Raimo@pvs.ee

 

 

Lagle Kalbergiga kohtudes (13. novembril) oli tal käes juba üsna punane telefon, kuhu ta kannatlikult  midagi seletas. Ei, see ei tähenda siin mitte telefoni värvi, vaid rohkeid kõnesid. Kas külastada võib? Aga pakke tuua? Millal? Kuidas? Need on praegu põhilised küsimused.

 

„Ilmastik on praegu ka sama ilus kui ehitamise ajal, aga talve ma küll ei mäleta,“ hakkab Lagle algust meenutades naerma.

Küll aga on nüüdseks palju muutunud: kui enne koroonat sai lähedasi vabalt külastada, siis nüüd on olud teised. „Kui kõnesid ja sooviavaldusi lugeda, saame aru, kui palju tegelikult tavaajal külastajaid oli,“ nendib Lagle. Tema sõnul elati viimased kaks nädalat režiimil – üks külastus nädalas ühe inimese juurde, nüüd on ka see möödanik. „Kuna me terviseametilt sulgemiseks ametlikku luba ei saa (viiruse näitajad ei ole piisavalt kõrged), saatsime n-ö palvekirja kõikidele lähedastele – jälgige olukorda riigis ja võimalusel ärge külla tulge (erandid välja arvatud).“

 

 

Unustatud suhtlusviis

Külla tuleku asemel saab kasutada Skype’i ja telefoni, aga ka kirju saata. „Inimestele tegelikult meeldib postiga kirju ja kaarte saada, palun tehke seda ka!“ Tema sõnul on ju elanike puhul tegemist selle generatsiooniga, kes on harjunud kirju saama – kirjad jäävad alles ja neid saab ka hiljem uuesti lugeda.

„Meil on palju inimesi Harjumaalt, positiivseid juhtumeid arvestades on see meile tõesti muret tekitav,“ sõnab Lagle Kalberg. Teisisõnu ollakse dilemma ees: hooldekodu n-ö lukku panna ei saa, aga teistes hooldekodudes toimunu valguses ei saa ju ka külalisi endisel moel vastu võtta. 

 

Kui aga viirus peaks siiski majja pääsema …

Siis mulle ju 100% personali alles ei jää, see tähendab kohe töökäte puudust.“ On ju päevselge, et tegemist ei ole tootmisprotsessiga ega kohaga, kus sobiks kaugtöö, pealegi ei ole kvalifitseeritud tööjõudu niisama hoobilt kusagilt võtta. „Praegu on meil põhitöökohti 44, koos osalise ajaga töötajatega on see arv 52. Teeme iga päev oma töötajatele selgitustööd, aga me saame seda ainult soovitada – meie töö valdkond on selline, et tuleks praegu ka eraelus vältida igasuguseid liigseid kontakte,“ sõnab Lagle. 

Hooldekodu lähedasedki jagunevad kahte leeri: osa soovib tungivalt hooldekodu lukku panna, teised aga tahavad kohe teada, missugused on siis alternatiivid, kui nii tehakse (eespool mainitud suhtlusviisid loomulikult ei kõlba) …

 

 

Pilguheit tagasi

Hooldekodu 2015. aasta juunis.. Foto Raimo Metsamärt.
Hooldekodu 2015. aasta juunis.. Foto Raimo Metsamärt.

 

„Suurem pidu lükkub tõesti edasi. Maja elanikel on pidupäevasöök ikka laual, aga ka oma töötajatega koos me pidu ei pea ehk me üritame kõik riskid maandada,“ sõnab juhataja. Küll aga saavad kõik töötajad, kes on aidanud algusest peale vankrit vedada, tänukirjad ja väikese kingituse. „Suurema peo teeme siis, kui olukord on jälle tavapärane,“ lisab ta juurde. 

 

Kui viirus välja jätta, kuidas siis viis aastat möödunud on? „Ma olen selle peale eriti viimasel ajal mõelnud,“ hakkab Lagle naerma. Tema sõnul on mõned hetked justkui mälust pühitud, sest aeg on olnud väga pingeline. „Ma ei ole vist elus nii metsikult palju tööd teinud,“ nendib Lagle, kelle töö ei ole tähendanud tavapäraseid 8-tunniseid päevi, vaid sisuliselt 24/7 töid, tegemisi ja alatist valmidust. Tegelikkuses on aeg olnud veel pikem, sest kogu saaga hakkas pihta 2015. aasta aprillist – ehitamise ajast.

„Kui küsitakse, kas ma teeksin selle otsuse uuesti, siis vastaksin jaatavalt, aga kerge see ei ole küll olnud,“ ennetab Lagle minu küsimust. 

 

„Mulle on alati töö inimestega meeldinud, kuigi ma ei ole ennast n- ö kõvaks suhtlejaks pidanud,“ teatab ta pisut ootamatult. (Allakirjutanul on viimase väitega sootuks vastupidine kogemus, sest Lagle Kalbergi olek ja suhtlusviis on selline, justkui oleks iga inimene oodatud külaline). No mulle meeldib suhelda pikkade lausetega,“ puhkeb ta naerma.

„Ma tunnen küll, et ma teen õiget asja, see tõesti meeldib mulle – nende inimeste eest tuleb seista ja neile pakkuda parimat ja kvaliteetset igapäevaelu.“

 

Elanike auväärset iga arvestades ei saakski (ja ei tohiks ka) majas karmikäeliselt käituda. „Hoolekandesüsteemis on kõige olulisemad need, kes teevad kontakttööd: hooldustöötajad, liikumisjuhid, õed või liikumisjuhid – nendele olen ma küll väga tänulik,“ on Lagle oma meeskonna üle uhke. Ehkki teda peetakse kohati isegi liiga leebeks juhiks,  soovib ta oma käitumisega olla teistele eeskujuks, mitte kärmesti töid delegeerida ja siis majast ruttu koju putkata – teisisõnu ongi olemus selline. „Jah, ma ei saa sinna midagi parata, selline ma olen,“ jääb Lagle nõusse.

 

„Kas sa ikka jaksad veel?“ – „Praegu küll,“ sõnab Lagle, kes ei ole siin üldse mitte palga pärast, nagu mõni ainult mammonat kummardav kodanik võiks omis mõtteis mõelda.

 

„Missioonitunne ja järjest suurenev lähedaste positiivne tagasiside – need on väga olulised.“ N-ö kvaliteedimärk või hea maine räägib iseenda eest: lähiringkonnast tulevad majja mitu inimest, tullakse kõikjalt Eestist ja majas vabu kohti ei ole. Veelgi enam, positiivne sõnum – ollakse õigel teel – on tänu lähedastele jõudnud näiteks ka sotsiaalministeeriumisse. 

 

Tulevik

Mida siis tulevikuks soovida? „Materiaalselt ei oskagi midagi soovida, küll aga hoolivust, empaatiat, mõistmist ehk südamega asja juures olemist,“ sõnab Lagle Kalberg. Tema sõnul kehtib see nii personalile kui ka ülejäänud kogukonnale – on ju hooldusteenuse osutamine ainult meeskonnatöö, kus osapooli on väga palju.

„Mulle väga meeldiks, kui riik suudaks välja töötada süsteemi, et inimene, kes peab oma lähedase eaka inimese panema hooldekodusse, ei peaks muremõtetes (raha otsingutel)  nii kinni olema. Riik peaks siiski kõikide inimeste hooldekohti mingil määral rahastama,“ arvab Kalberg.

Teenustki on vaja kvaliteetsemaks arendada ja hooldustöötaja palk peaks olema vähemalt riigi keskmisel tasemel. Praegu on Põltsamaa Kodu hooldekoha tasu 920 eurot, pensioni suurust teame me ju kõik …

 

Vaatame, mis tulevik toob. Soovime palju õnne ja jaksu ka edaspidiseks väga vajaliku töö tegemisel!

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 19.11.2020