Blog

Jaanipäev on olnud eestlastel oluline suvepüha, sinna juurde kuulus muidugi surnuaiapüha. Kalmistul korrastati hauad ning see komme on au sees tänapäevalgi – me süütame kalmudel küünlad, seisatame, mõtleme nende peale, keda enam ei ole.

 

ANNE ÜTT

 

Tänane foto 1928. aastast viib meid kabeliaeda. Selles vanas kalmistuosas hakati surnuaiapüha pidama juba 1813. aastal. Kui surnuaed laienes teisele poole maanteed 1886. aastal, hakati jumalateenistust pidama vaheldumisi mõlemal pool, kord ühes, kord teises kalmistuosas.

Alul ehitati surnuaeda puust kabel, õpetaja C. Maurachi ajal (tõenäoliselt 1850.-1886.a vahel) ehitati praegune paekivist, esiotsal raudristiga gootistiilne kabel ja ümber surnuaia kivimüür. Algselt maeti suremise järjekorras ridamisi, platsid ei kuulunud perekonnale ning kolmekümne aasta pärast võis neile peale matta. Kes soovis maa omandada, pidi kirikule maksma. 1899.a maksis üks ruutsüllane hauaplats 5 rubla, kirikukonvent otsustas saadud raha eest valmistada surnuaiale raudväravad. 260 rbl maksma läinud raudväravad valmisid Tõnu Kivistiku tööna 1913. aastal.

Tsaariajal eriti uhkelt hauaplatse ei korrastatud. Jõukamal järjel inimesed lasid küll raudaia sepal teha, ka uhke raudristi. Palju oli ka puuriste, mis mingil ajal tulid uutega asendada. Kõige levinumaks kalmu korrastamisel oli mullamätas. Tavaliselt toodi see oma talu karjakoplist, kus oli kasvamas madal aruhein. Neid mururibasid asetati ümber hauaplatsi ja vahel pandi murumätas ka risti ette. Selliseid murumättaga hauaplatse oli veel 1950.-1960. aastatel kalmistul üsna palju näha.

Kalmistupüha peeti ikka jaanipäeval − see oli suursündmuseks kõigile. Pandi selga kõige paremad kirikuriided, kohtusid sugulased ja tuttavad, vahetati uudiseid, meenutati kadunuid, uudistati juurdesündinuid ja uuriti, kellel pulmad tulemas jne. Kalmistu lasipuu juures hobuvankril einestati kaasasolevast leivakotist, surnuaiavärava lähedalt osteti maiuspalu juurdegi. Maainimesed jõudsid kiirel põllutööajal vahel kalmistule alles enne jaanipäeva, et siis hauad korda teha. Kui talust pererahvas jaanipäeval hobusega surnuaiale sõitis, võeti tihti ka karjane vankripärasse, et karjalaps siis kalmistul ka oma perega kokku saaks.

August Rannamets Lahavere kandist on meenutanud: „Hobused pandi surnuaia juurde lasipuu külge. Aga hobuseid oli palju ja kõik ei mahtunud sinna. Paljud panid siis alevis tuttavate või sugulaste hoovi. Käidi omaste haudade juures, kuulati jumalateenistust, saadi kokku sugulaste-tuttavatega. Kaupmehed olid ka hakkamas. Nemad müüsid surnuaia müüri ääres maiustusi, saiakesi… Kui jumalateenistus läbi sai, avati alevis ka kauplused. Peremehed olid usinad vikateid ostma, heinaaeg ju. Ka minu peremees ostis tavaliselt Leihbergi või Jürmanni ärist. Õhtupoolikul sõideti koju tagasi.“ Kui August oli alles karjapoiss, istus ta vankris pererahva selja taga. Kui ta juba täismehena talus tööl oli, siis anti talle omaette hobune, keda ta juhtis. See oli suur talu, rahvast rohkem ja siis mindi suruaiale tihti kolme hobusega. Koju jäeti vaid paar inimest hädavajalikke talutöid tegema.”

Võõra võimu ajal keelati kiriklikud surnuaiapühad ära ja asendati ilmalikega. Tasapisi kiriklikud kalmistupühad tulid tagasi, küll olid surutud ajaliselt augustikuusse. Tänapäeval paneme majale sini-must-valge lehvima, peame jaaniõhtut ja läheme jaanipäeval kalmistule.

Fotograaf A. Mik. Foto erakogust

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 13.06.2024