Blog

Jätkan looga Marjust, kes küüditati 1949. aastal koos ema Gundel Kaselaidiga Põltsamaalt Novosibirski oblastisse.

 

ANNE ÜTT
Põltsamaa koduloo-uurija

 

“Sügiseks sai teiste abiga muldonn, meie “maja”, valmis ja me emaga hakkasime tegelema “mööbliga”. Soojamüüri taha sai meie armsast ehitusmaterjalist roigastest lavats. Neli harali vaia põrandasse taguda, vaiadele põikipulk peale ja nendele juba tihedalt üksteise kõrvale roikad. Roigastele põhk ning maailma parim ja soojem ase pikaks Siberi talveks saigi valmis. Külgseina tegime teise samasuguse lavatsi. Akna alla otsustasime teha laua. Tehnoloogia oli jälle sama, kuid katteks kasutasime roigaste asemel lagunenud maja juurest toodud kolme plangujuppi. Ka pink laua juures istumiseks sai samasugune. Teiseks istmeks oli otsati püsti pandud kodust kaasavõetud puust kohver (kunagi isa tehtud).”

Raske töö, toidunappus nii inimestel kui loomadel, külmad talved… Kõigest sellest on Marju oma raamatus kirjutanud. Jäi meelde üks lugu : “Otsustasime emaga, et tuleb riskida ja öösel minna kolhoosi juba koristatud päevalillepõllule “päevalillerattaid” korjama, sest pärast kombaini on neid hulgem põllule maha jäänud, Aga kolhoosi “oma” ka maast võtta ei tohi… Võid minna veel külmemale maale. Tuligi kuupaistega öö, külma umbes -10 kraadi. Paari tunniga saime oma kotid pilgeni täis. Jõudsime oma kandamiga hommiku eel õnnelikult koju.”

12. august 1953. Marju on nende vasikast suureks kasvanud lehma Ziinat karjatamas.

 

Keskhommikuks pöördus ilm kohutavaks äikesetormiks taevast alla kallava valge vee ja lapse rusika suuruste raheteradega ning jalustrabavate tuuleiilidega. “Olin lagedal stepis koos meie lehma Ziinaga. Lehm sõi isukalt hommikust veel kasteniisket rohtu, mina korjasin muulukaid, et neid talvevarudeks kuivatada. Äkktormi saabudes heitis lehm maha ja mina pugesin tema kõhuküüru varju. Lehm küünitas oma pea minu seelikusaba alla varju, mina aga püüdsin ennast nii kössi tõmmata kui vähegi võimalik …”

See oli NSV Liidu esimene termotuuma- ehk vesinikupomm. Tüdruk ei teadnud, et see hetk määrab tema saatuse ning edaspidi kulgeb ta elu radiatsiooni tagajärgedega võitlemise vaimus. «Kas te olete näinud Steven Spielbergi filmi «Maailmade sõda»? Ma elasin lagedal stepis üle sellise tormi, nagu seal filmis näha on,» meenutas Marju Toom 1953. aasta 12. augustil toimunud vesinikupommi katsetust Semipalatinski polügoonil. Eestist küüditatud Marju oli toona 13-aastane. Pärast plahvatust tulid naise sõnul kohale veterinaar- ja meditsiinibrigaadid, kes võtsid verd nii inimestelt kui ka loomadelt. «Tagasiside oli, et see loomakari on brutselloosihaige. Mulle öeldi, et teil on brutselloosi tunnused veres,» rääkis Toom. Tema emal hakkasid pärast katsetust juuksed salkudena maha langema. Kohalikele inimestele midagi juhtunu kohta ei räägitud ja näljaga silmitsi seisnud inimesed toimunu peale ka ei mõelnud. Loomakari aeti tapamajja, inimestele öeldi, et nad paranevad. «Ega mina ka ei pööranud sellele toona tähelepanu, ainult ema imestas, et mis naljakas kant see on, kus iga natukese aja tagant on põuavälgud, et välgutab küll, aga vihma ei tule,» rääkis Marju Toom. Ta on selle teemaga hiljem aastaid pikemalt tegelenud. “See Totskoje oma on vaid üks väike, mis tehti polügooni serval,” rääkis naine. Rohkem kui 30 aastat radiatsiooniohvritega tegelnud naine kogus raha ja lasi Pilistveresse panna mälestuskivi radiatsiooniohvritele. Tema eestvõttel sai taoline mälestustahvel ka Ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksi.

Koju. “On 1954. aasta augusti keskpaik ja mu kodutee algus. Täna on viimnepäev, täna lähen laia ilma, alustan oma teed tagasi Eestisse. Nii sai otsustatud. Nikita laskis lapsed vabaks. Kõigepealt jätan nuttes hüvasti emaga. Alustan jalg jala ette oma rännaku esimest etappi, 15-kilomeetrilist jalgsikäiku. Kolm esimest kilomeetrit saadab mind truu koerana meie lehm… Ta saab aru, et käsil on tema jaoks midagi väga kurba ja tagasipöördumatut. Iga natukese aja tagant kallistan teda, räägin temaga ja palun tal tagasi pöörata ning ema juurde minna, et ema ootab teda, et ema on nii üksi… Ta ei kuula mind ning me astume ja astume ikka edasi ja kaugemale. Kuni tuleb vastu põllupiir, millest me varem kaugemal karjas käinud ei ole. Nüüd, pärast järjekordseid kallistusi ja veenmist, nõustub ta tagasi pöörduma. Kuigi iga natukese aja tagant ammub, vaatab ja omakorda kutsub mind tagasi… Nii me aeg-ajalt tagasi vaadates lähme kumbki oma teed. Edasises elus näen teda veel ainult unes. Emaga kohtume kahe aasta pärast.”

Gundel Kaselaid sai Eestisse tagasi 1956. aastal. Ta töötas Põltsamaal koolis õpetajana, ka kultuurimajas, kus tegi suuri dekoratsioone etendustele, hakkas uuesti maalima. Mina mäletan teda lasteraamatukogu laenutajana ja olin seal ka tema mantlipärija 1970. aastal. Pensionile jäädes siirdus Gundel tütre juurde Tallinna.

See on pisike lugu inimesest, tema lähedastest, kellest võiks kirjutada mahuka raamatu. Jaa, tegelikult on endine automaatikainsener Marju Toom ise seda ka teinud, lisaks on temaga tehtud pikki intervjuusid ja lindistusi.

Oma tervisest rääkides ütleb Toom, et tänaseks on ta kümme korda «noa all käinud». «Mõned olid kergemad asjad, aga paar korda olid nii rasked, et masin hingas minu eest,» lisas ta. Marju on kogu elu maadelnud ebamääraste tervisehädadega, millele arstidel on olnud raske seletust leida. Vererõhk on väga kõrge, üks käsi osaliselt halvatud. Pidev rohtude tarvitamine aitab kuidagi hakkama saada. Ta ütleb, et tuleb mäletada, mis olnud head ja mis on olnud kurja, et hakkama saada kaasaegsete raskete ülesannetega. Täna on enamike jaoks märtsiküüditamine vaid peatükk ajalooraamatus. Marju peab oluliseks, et me küüditamise või tuumaterrori lugu ei unustataks. Ja sünnipäevadel meenuvat talle ikka see tort, mis öökapile jäi.

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 03.04.2025