Põltsamaa vanadel fotodel: Kui Umbusi poisid Põltsamaa laadal käisid
Tore oleks teada, kes on need kolm Umbusi noormeest, kes laadapiltniku juurde on sattunud. Küll aga on olemas mõnikümmend aastat tagasi kirja pandud Umbusi rahva mälestusi laadalkäimisest. Toon siin ära nii mõnedki kirjapandud read.
ANNE ÜTT
Laadal käis igas vanuses inimesi, peremehi siiski rohkem kui perenaisi. Kui võimalik, võeti ka lapsi kaasa ja need istusid vankripäras, seljaga ettepoole. Teenijarahvas armastas ka laadal käia. Mõni peremees küll ei andnud selleks vaba päeva. Hea, kui lepingus pandi kohe kirja, kes ja mitu korda aasta jooksul laadal saab käia. Nii oli siis teenijatüdrukul või sulasepoisil vaba päev. Kui kirjas oli, et laadapäevaks saab teenija kindlasti palka, siis see ka täideti. Karjapoisi põhipalk läks tema vanemate kätte, kuid paarkümmend kopikat tsaarivalitsuse ajal või 50 senti Eesti valitsuse ajal sai karjapoiss kingituseks pererahva poolt laadarahaks. Kuigi laadale võeti leivakott kaasa, osteti ikka sealt saia-vorsti maiuspalaks lisaks.
Umbusi külast sõideti laadale tavaliselt hobusega. Kuigi tee oli pikk, pidid poisid ja saunarahvas, kel hobust ei olnud, laadale jalgsi minema. Vahel said nad ka n-ö kontsale, st võeti teel hobuvankri peale. Juhtus ka seda, et saunamees laenas peremehe käest laadasõiduks hobust. Siis tegi ta võla hiljem tööpäevadega tagasi.
Laadarõivad olid lihtsad, pea oli alati kaetud. See käis selle aja elu juurde. Meestel oli müts peas, naistel rätik. Mütsi kandmine kuulus mehe au juurde, vaid söömise ajaks võeti see peast. 1930. aastatel hakkasid nooremad inimesed suvisel ajal käima juba peakatteta. Mõni laadaline, eriti sulasepoiss, võttis laadale lõõtspilli kaasa ja mängis laadal. Kuid mitte teenimise mõttes, ikka laadalõbuks.
Umbusi inimeste meenutuste kohaselt oli laada üldpilt selline, et purupurjus laadalisi ei olnud eriti näha. Kui mõni siiski just väga palju oli tulivett pruukinud, viis politsei ta väljamagamisele. Sellega kaasnes muidugi ka trahv, mille määras kohus.
Õige laadaline oli ikka see, kes tuli kas ostma või müüma, elas laadaelule kaasa nii kaubanduses kui meelelahutustes. Laat oli lihtrahvale nagu väike kaubanduskool ja kultuurikolle, peale igapäevase raske töö vajas inimene ka vahetevahel midagi meelelahutuse taolist.
Veel meenutati kaugemate külade inimeste poolt, et talveteega oli hõlpsam laadale sõita. Siis sai otse talveteid pidi läbi metsade Põltsamaale. Laadal kohtuti tuttavate, sugulastega ja siis uuriti, kuidas pere elab. Küsiti, mis uudist, kas pere on suurenenud või kas pulmad kellelgi tulemas. Uuriti, mida keegi on juba ostnud või müünud. Kui suurema ostu puhul oli laadaline üksi tulnud, siis kutsus ta tuttava ikka juurde, sest neid laadapetiseid leidus ikka ka. Isegi rõivaste ostmisel ja saabaste valimisel oli hea, kui tuttav laadaline nõuga juures oli.
Laadal tekkisid ka uued tutvused, ei olnud harv, kui sealt endale tulevane kaasa leiti.
Laatadel on ikka olnud kauplemise kõrval ka lõbustuste pool. Suurematel laatadel olid karussell, rändtsirkus, laadapiltnik. Vahel pildistas huvilisi mõni kohalik fotograaf, aga tihti oli selleks just laadafotograaf.
Põltsamaa Valla Sõnumid 20.01.2022
