Põltsamaa vanadel fotodel: Põltsamaa kino saaga jätkub…
“Põltsamaa saab helifilmi. Seni pidid Põltsamaa kinosõbrad leppima tummfilmiga. Nüüd on Põltsamaa kinoomanik – Vigastatud Sõjameeste ühingu Põltsamaa osakond – otsustanud kinoaparaati täiendada helisealdisega.” /Postimees, 1932, 28. juuni/
ANNE ÜTT
Ajalooga on ikka nii, et kord täiendatakse teadaolevat, kord lükatakse see hoopis ümber…
Eelmise foto puhul tahaks juurde lisada veel üht-teist, mida vahepeal välja jõudsin “kaevata”. Lossi tänava kahekordses hoones tegutses 1903. aastal asutatud Põltsamaa Seltskondlik Ühisus ja see organisatsioon siis rentis nii saali kui toole selles nendele kinopidajatele, kellest oli jutt. Leping saali ja ka piljardiruumi kasutamiseks tehti 1922. aastal Ado Ilvese ja Richard Pladoga. Filminäitajad olid kohustatud seltsile maksma 15% piletimüügist saadud tulust. Mõne aja pärast tuli kinovärki ajama A. Ilvese asemele Johannes Jürgens. Mõne aasta pärast kõik see tegevus soikus ja rendileping nendega lõpetati.
- aastal ilmuvad välja aga uued kinoalal tegutsejad. Vigastatud Sõjameeste Ühingu Põltsamaa osakond asutas kino, mille esimeseks nimeks sai Gloria, aga peagi ristiti ta Marsiks. Filme hakati näitama Põltsamaa Põllumeeste Seltsi saalis, põhiliseks filminäitajaks sai Karl Kraav. Tööl olid ka uksehoidjad, klaverimängijad jt. Jutu alguses oli aga juba teade sellest, et kinno jõudis helifilm. Kinoga lootis ühing saada tulu, et siis toetada vigastatud sõjamehi ja nende perekondi.
Aga kõik ei lähe alati plaani järgi ning 1932. aasta lõpuks oldi jõutud väga kehva seisu.
“Põltsamaa Wigastatud Sõjameeste Ühing on aja jooksul sattunud suurte wõlgade sisse, millest wäljapääsuks ühingu juhatus asus oma wastasustatud helikino likwideerima. Kino ostatahtjaid oli mitu isikut, kuid takistusena osutus sealjuures see asjaolu, et ühing oma kino eest soowis saada niisuguse hinna, mis kõik ühingu wõlad , mida umbes 400.000 senti, kataks. Tõsisemate ostjatena pretendeerusid Põltsamaa kodanikud hrd Frey ja Kraaw.”
Müük kujunes üsna keeruliseks. Kino uueks omanikuks sai lõpuks Endel Frey ja ta oli seda kuni 1940. aastani, kui kino natsionaliseeriti. E. Frey kino sai nimeks Capitol.
- aastatel sai üldse kino rahva hulgas üsnagi populaarseks. Lossis tahab hakata filme näitama Laulu- ja Mänguselts Leelo ja juba 1928. aastal tegid nad algust. Peale mängufilmide sooviti näidata ka õpetlikke filme: filme Eestimaast, Kaitseväest ja Kaitseliidust jne. Lossi pidi oma aparatuuriga kolima vahel ka Endel Frey seltsimajast, kui majas toimus pidu või näitus. Ega siis rahvas filmita jäänud, tuli sammud vaid lossi poole seada.
- Frey tellis filmid Tallinnast vähemalt kuu aega ette. Ta käis ise kohapeal valimas, aga tegi seda ka kirja või telefoni teel. Filmid olid pakitud plekk-karpidesse ja siis omakorda tugevatesse kastidesse. Need saadeti rongiga Jõgevale ja sealt edasi liinibussiga Põltsamaale. Tavaliselt saadi filme kolmeks päevaks, vahel harva ka neljaks. Näiteks saadi neljaks päevaks Tarzanist põnev film ja see tõi kinole korraliku müügikassa. Piletid kinosaalis olid kolme erineva hinnaga. Kõige odavama piletiga kohti kutsus rahvas “nina vastu lina” kohtadeks. Vahel oli filminäitajaks ka Harald Rell, kes töötas muul ajal E. Frey raadio- ja jalgrattaäris Kaubasaarel.
Tänasel fotol on inimesed kohalikest seltsidest, esireas seisab aga kikilipsuga linnapea G. Kold. Rahva selja taga on näha kino reklaamikasti maja seinal ja ust, mis viis kinosaali. Peale filmivaatamist väljuti hoovipoolsest uksest.
Fotograaf teadmata. Foto erakogust.
Põltsamaa Valla Sõnumid 28.03.2024
