Blog

“Praegu asub postkontor rahwale kättesaadawas kohas, ruumid on awarad ja nägusad. Postiwalitsus uuendas ka suurema jao kontori sisseseadest, millest iseäranis nimetada wõiks 100-numbriline abonoment kapi. Nüüd wõiwad postitarwitajad omale kirjakasti wõtta, kust nad ise oma kirjasaadetised hommiku kell 8 kuni õhtu kell 10 wõiwad wälja wõtta.”

 

ANNE ÜTT

 

 

Siin mainitud ese tuleb paljudele kindlasti tuttav ette. See esimeses ruumis asunud kapp, mis pandi paika 1928. aastal, elas tõesti üle sõja-aastad ning teenis rahvast veel mitukümmend aastat peale sedagi. Ei ole küll pannud tähele, millal ta sealt ära võeti. Igal postikapikese omanikul oli võti ja sellega avas ta eestpoolt ukse ning võttis oma posti välja. Tagumine sein oli suure uksega ja sealt pandi post sisse. Tislerid Soots ja Pertmann valmistasid barjäär-töölaua, mille taga töötajad istusid näoga kliendi poole, mitte küljega. Teenindus toimus ööpäevas 14 tundi (kl 8.00−22.00).

Tagaruumides sorteeriti posti ja töötasid telefonistid.
“Põltsamaa telefoni keskjaama ümberpaigutustööd algasid juba läinud aasta detsembrikuul. Teatawasti oli Põltsamaa telefoni wõrk üks armetumaid. Nüüd ehitatakse telefoni wõrk linna piirkonnas kahejuheliseks, üles pannakse juhesid kokku 41 kilomeetrit ja 500 m õhukaabelit. Kaabelikastid tulevad Puhu nurga juure ja Leihbergi kaupluse ette. Kogu ehitustöö läheb 5000 krooni ümber maksma. Tööl on praegu 19 inimest Wiljandi maakonna telefoni wõrgu II jaoskonna juhataja hra. Andersoni juhtimisel.“ (Põltsamaa Teataja, 21. jaan. 1928)

Tänasel fotol ongi näha telegraafiruum. Pildile on jäänud telefonist Elisabeth Berg ning postiagent Linda Mäll.

Tolle aja telefonisti ülesandeks oli anda ühendus, kui keegi soovis kuhugi helistada. Siis tulid veel ühendada kaugekõned, arvestada tasu kõnede eest… Viimane toimus nii, et kui telefoniomanik helistas kodust ja palus ühendust, siis ütles ta oma telefoninumbri ning telefonist pani selle kirja ja tõmbas sinna kriipsu juurde. Kuu jooksul sai selle telefoni omaniku kriipsud kokku loetud ja arvutatud ning selle alusel tuli tasu maksta.

Nii maal kui linnas oli selleks ajaks juba päris palju telefoniomanikke. Kõik siin maailmas kordub, tõsteti ka sel ajal makse ning tasusid. See ajas telefoniomanikel „harja punaseks“. 1928. aasta 11. augusti kohalik ajaleht kirjutab: “

Teatawasti on maal taludesse, wallamajadesse jne. palju telephone üles säetud. Soowida on, et neid weel rohkem tekiks. Ei saa näiteks ette kujutatagi, kuis saaksid arstid, konstaablid ja seltskonnategelased telefonita läbi. Nüüd tõmbab aga posti peawalitsus asjale kriipsu pääle. Ilma et abonomentidele sellest teatatud oleks, wõetakse maal maksu kohaliste kõnede päält, kus kaks abonomenti ühe liini peal – 10 senti kõne päält. 3 senti, senine maks, oli küllalt suur juba. Et sellega telefon maalt eemale tõrjutakse, et paljud wast omad aparaadid maha wõtawad, on õige tõenäolik. Mis liig, on liig. Põhjalikumad, liinimaksud jne. on isegi kõrged juba küllalt. Eksisammudest saadakse ikka hilja aru. Wiimaste maksude kõrgendamisest saadik ei suurene näiteks Põltsamaal abnomentide arw. Ometigi on teada, et kui üle 100 abonomendi meil oleks, siis telefon hariliku taksiga ööpäew lahti oleks. Ükswahe oli kõigest 4 abonomenti puudus. Nüüd aga seisame surnud punktil.”

 

Fotograaf teadmata. Foto Eesti Rahva Muuseumist.

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 19.09.2024