Blog

Postiliiklust korraldasid Eesti- ja Liivimaal alates 17. sajandi keskpaigast rüütelkonnad. Et tagada nii posti kui ka reisijate regulaarne ja takistusteta liiklemine, tuli postiteede äärde rajada hästitoimiv postijaamade võrgustik ning teostada järelevalvet teede korrasolu üle.

 

ANNE ÜTT

 

 

Esimesed teadaolevad postitõllad läbisid Põltsamaa aastal 1854, kui Tallinn-Paide postitee pikendati Tartuni. Kolm aastat hiljem muudeti seda liini nii, et see ei läbinud Põltsamaad.

Postivedu eraviisil oli kallis, aeglane ja posti puutumatus ei olnud tagatud. Sugugi ei olnud rahul Põltsamaa kandi viletsate postioludega vürst Gagarin. 1877. aastal tegigi tema mõisate ülemvalitseja N. Holst lossiomaniku ja kohaliku põllumeeste seltsi ülesandel ja volitusel Liivimaa kubermangu postiosakonnale ettepaneku asutada Põltsamaal postiosakond ning hakata posti vedama Põltsamaa ja Jõgeva raudteejaama vahel kolm korda nädalas. Kubermanguvalitsus saatis ettepaneku seisukoha võtmiseks edasi impeeriumi postidepartemangule Peterburi ja esitas ka omalt poolt tingimused : 1) kohalikud elanikud andku esialgu 75 rubla postijaoskonna avamiseks; 2) esimeseks kolmeks aastaks antagu kantseleikuludeks 120 rubla; 3) leitagu sobivad ruumid (2−3 tuba); kütte-, valgustus- ja üürikulud kandku kihelkonnad.

Et Põltsamaa postiosakonna avamine oli veninud peamiselt Liivimaa kubermanguvalitsuse postijaoskonna ülema süü läbi, sai see amtenik ka valju noomituse. Postivedu sai hoo sisse. Korralise hobupostiühenduseks sai aga Põltsamaa aastal 1889, mil avati Viljandi-Parika-Põltsamaa-Jõgeva-Mustvee trakt. Postijaamade ülesandeks oli siis peale erasõitude ka postiveo kohustus.

Suure tõenäosusega asus hobu-postijaam Vana-Põltsamaa mõisa (lossi) maa-alal, tänapäeva Lossi tänav 15. See on puumaja, mis on ehitatud kusagil 1870−1880. Juba mõnda aega otsin ülesvõtet sellest majast Lossi ja Jaama tänava nurgal. See foto on tehtud 1963. aastal, aga sooviks leida enne sõda pildistatud ülesvõtet. Maja on huvitava ajalooga. Tegemist on endise Liivimaa rüütelkonna päralt olnud Vana-Põltsamaa mõisast eraldatud ühe vakamaa suuruse krundiga. Ja selles majas tegutses üsna kaua aega Põltsaamaa hobupostijaam, mille tegevuse kohta on päris head kirjalikku materjali ja dokumente. Kui kellelgi on tõesti foto, mis tehtud enne II maailmasõda, andke märku.

Postijaamapidajaks oli hr. Wieckberg ja selle nimega on seotud üsna suur perekond. Kirikuraamatus on märgitud mitmete sünnikohaks Leihbergi maja. Seotud on need kaks nime rohkemgi. On teada, et Wieckbergi vanaduse tõttu võttis arvepidamise üle kaupmees Erich Leihberg. Seletus on lihtne – Erich Karl Bernhard Leihberg oli Wieckbergi väimees, Erika Lilly abikaasa.

Enne I maailmasõda oli Liivi- ja Eestimaal üsna hästi toimiv hobupostijaamade võrk, mille aga maailmasõda pea täielikult lammutas. Taastamaks reisijate ja postivedu, asus noor Eesti Vabariik juba Vabadussõja ajal korraldama postijaamade tööd. Esialgu jäeti need ülesanded maakonnavalitsuste kanda, kes üritasid taastada või matkida tsaariaegset hobupostijaamade süsteemi. Kuna nii erilist arengut ei saavutatud, võttis Riigikogu Siseministeeriumi ettepanekul 8. aprillil 1922. aastal vastu postijaamade seaduse, millega kutsuti ellu hulk postijaamu, varustati neid maaga ja võimalusel ka hoonetega. Hoogu juurde sai ka Põltsamaa hobupostijaam. Sõlmiti leping Erich Leibergiga hobupostijaama pidamise kotha.

Jaamapidaja oli kohustatud pidama hobupostijaama ja andma sõitudeks 16 tööjõulist, tervet ja tugevat hobust, 8 lahtist ühehobuse ja 4 lahtist kahehobuse sõiduvankrit, 8 lahtist ühehobuse ja 4 kahehobuse sõidusaani ning kolme postipoissi. Peale reisijate oli kohustus ka lepingute alusel vedada posti. Hooned tuli omal kulul korda teha. Kaupmehe tööde kõrvalt oli Leihbergil raske seda kõike teha ning 10. veebruaril 1926.a saab ta loa anda jaamapidamine lepinguga üle Paul Rosenile. Iga mõne aasta tagant tehakase maavalitsuse poolt ka revideerimisi. Ühest aktist lugesin näiteks, et aasta jooksul tehti 546 sõitu (kirjaposti- ja erasõidud).

1930. aastatel hakkab volinikuna tegutsema Voldemar Akseli p. Bock ja tema oligi see, kes tegelikku tööd kohapeal tegi. Rahvas kutsuski seda kohta Bocki postijaamaks. Hobupostijaama elu läheb üha raskemaks – hooned lagunevad ja vajavad remonti. Sõiduvõimalusi pakuvad inimestele ka mitmed Põltsamaa voorimehed, tekivad juba mõned bussliinid. Hobupostijaamas on hobuseid juba vähem, kõik ka mitte täie tervise juures. Aktidest on näha, et rohkem sõite on talvel suure lumega ja kevadel teede lagunemise ajal. See on siis, kui bussidel ja autodel oli raske liigelda.

Hobupostijaamade järele oli 1920-ndatel aastatel veel vajadus, sest autosid ning autobusse oli vähe. Ka maanteede seisukord ei olnud autoliikluseks just alati mitte sobilik. Aeg ja olukorrad muutusid, postijaamad suleti enamuses hiljemalt 1930.aastate alguses. Põltsamaal õnnestus lepingut maavalitsusega pikendada, Paul Rosenile anti veel 6 aastat tegutsemiseks luba. Tegelikult olid pikka aega kogu postijaama mured Bocki õlul. Hooned lagunesid, hobuseid oli vaid mõni, kõnnitee maja ette tegemata jne. Rosen ei olnud seega täitnud lepingutingimusi, andnud jaamapidamise üle kolmandatesse kätesse, seda ilma maavalitsuse nõusolekuta. 1. märtsil 1937.a lõpetatakse leping Roseniga, postijaam suletakse ametlikult sama aasta 1. septembril. Edaspidi teeme veel juttu postijaama hoonetest, postipoiste elust jm.

 

Foto: Ilmar Kala, Eesti Rahva Muuseumist

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 31.10.2024