Blog

„Rehepeksmine on üleüldse töö, mis inimese jõu kohta natuke liig on, mispärast ka seda tööd tegevate masinate käima panemiseks auru, hobuse, tuule ehk vee jõudu appi tuleb võtta.“ Nii kirjutab sellest maamehe tööst ajaleht Sakala 1890. aastal.

 

ANNE ÜTT

 

Tänane foto on leitud Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivist ja selle tagaküljel on tekst – Umbusi Kodaral. Oletagem siis, et andmed on õiged ja tegu rehepeksupäevaga Umbusis Metsakodara talus. Tore oleks, kui keegi oskaks pilti kommenteerida ja oletust kinnitada.

 

Viljakoristamine on ikka olnud üks raske ja aeganõudev töö. Varem tuli teha seda käsitsi, kuid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses jõudsid Eestimaale esimesed rehe(vilja)peksumasinad. Rehepeksupäev oli tavaliselt suurem töö hulga inimestega. Tulid ju oma pere liikmetele lisaks veel paljud võõrad inimesed. Rehepeksuks vahetati perede vahel inimesi, vähem oli tasulisi töölisi. Osaliselt kasutati ka popse, kes tegid nii oma “päevi”, sest kellel oli lehm olnud suvisel karjamaal või kes oli kasntud peremehe hobust veotöödel, see pidi selle eest “päevi” tegema. Rehelisi arvestati ikka üle kümne inimese.

Keegi asjatundja on kirja pannud rehepeksuks vajalikud inimesed.

• Terade vedaja oli tavaliselt oma talu peremees või mõni tugev noor mees, kes jõudis 50-kiloseid kotte vankrile tõsta, neid aida juurde viia ja seal salve tühjendada.
• Masina peal vilja allalaskja ehk söötja – pidi olema tugev ja osav noor mees. Sajandi alguse masinatel juhtus vahel õnnetusi, kus allalaskja käsi sattus masina trumlisse ja tuli ära opereerida. Hilisemal ajal täiendati masina ehitust trumli ava kaitsega, nii et käsi enam sügavale panna ei saanud.
• Allalaskja abiline, kes oli etteandja. Rukkirehel oli tema ülesandeks vihkude sidemete lahtilõikamine, suvivilja puhul aga vilja lahtiharutamine.
• Vilja masina peale andsid hangujad.
• Põhuvedajad olid need, kes kandsid masina otsa alt põhku kuhja või panipaika.
• Aganavõtja – tavaliselt üks nõrgem töötaja. Töö oli väga tolmune, kuid muidu lihtne ja kerge. Suuremad lapsed võidi panna masina alt aganaid võtma. Väiksemad pidid ohtlikust masinast eemale hoidma.
• Siis olid veel kuhjategija ja põhuvirna otsas põhu vastuvõtjad. Tavaliselt oli üks vanem meister ja 1-2 abilist ning nad pidid olema inimesed, kes oskasid ilusaid kuhjasid teha.
• Masinist. Rehepeksu algusest andis masinist märku katlast tuleva pika auruvilega. Seega algas masinisti töö juba varahommikul katla kütmisega, et auru üles saada. Masinist oli tähtis isik. Sellesse ametisse sai vaid inimene, kes oli läbi teinud vastava koolituse..

 

Foto Eesti Rahvusraamatukogust. Fotograaf teadmata.

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 12.10.2023