Blog

“Postimees on päevast päeva teel – aastaid juba nõnda kestab see. Kas talv või suvi päikse all, iialgi see töö ei lõpe tal…” laulis kunagi Kalmer Tennosaar.

 

ANNE ÜTT

 

 

Tänasel pildil on küll voorimehe hobune oma perenaise Lilli Sulega. Kuna postipoistest fotot ei ole leidnud, ajame läbi siis sellega. Juttu jätkame aga ikka postipoiste töö ja eluga Põltsamaal. Tavaliselt oli neid meie postijaamas korraga 2-3, mõned nimed on ka dokumentidest välja tulnud. 1906.a on olnud keegi Wilon. Nii tsaarivalitsuse lõpuaastatest ja Eesti Vabariigi ajast leiab nimesid : Jaan Sagar, Mihkel Tõnisson, Johannes Lepp, Juhan Stepper, Jaan Sutt, Madis Sagar… Mõned killud siis postipoiste igapäevasest tööst.

Kuidas reisijad soovisid ja maksid, nii palju pandi ka hobuseid sõiduki ette. Tavalised sõitjad olid linnahärrad, samuti mõisnikud, kes kaugemale sõites enda hobuseid ei kasutanud. Postipoistel oli siis käsk sõita mõisa kindlaks kellaajaks, aga vahel lasid saksad tund-kaks oodata, enne kui sõiduks läks. Muidu telliti hobused tavaliselt postijaama ette, tasuti sõit kohe ära ja seda kuni järgmise postijaamani või mõnda soovitud kohta. Hobuste ja kogu inventari eest hoolitsesid postijaamas tallimees, sepp jt.

Tellitud sõiduks pidi hobuste rakendamine sündima päeval 15 minuti, öösel 30 minuti jooksul. Et kõik vajalikud tööd tehtud saaks, oli krundil peale elumaja mitmed ehitised, millel igal oli oma ülesanne : sepikoda, jääkelder, tall kuuriga, laut, põhuküün, vankrikuur, pesuköök, postipoiste elumaja jm. Talvisel ajal olid postijaama poolt ette nähtud ka suured, soojad sõidukasukad ning jõukamad kasutasid raha eest seda võimalust. Lisaks veel käis jalgade peale nn nahast põll, karvane pool allpool ning need käisid veel nööpidega saani külgedele kinni. Aga postipopiss vaeseke, pidi ees pukis istuma ja tal tuli lageda taeva all sõita. Kui igapäevaselt pidi ta ise omale riided muretsema, siis ka temale oli talveks kasukas ette nähtud.

Mõni sõitja oli helde ja andis postipoisile jootraha. See kulus ära, sest palk oli olnud üsna niru. Sõidusaan mahutas 3 reisijat, suvekalessis 4. Pakid seoti kõvasti taha või pandi sõitjate ja postipoisi vahel asuvale platvormile. Kui postipoiss võttis ise veel kellegi peale, oli see lisatasu. Seda muidugi teha ei tohtinud. Sel ajal, kui arvepidamisega tegeles Leiherg, tuli ikka tihti tema kauplusest mööda sõita. Kui postipoiss sõiduga tuli, oli see kohe kuulda, kuna aisakell looga küljes tegi häält. Leihberg kohe aknast kontrollimas, mitu reisijat on.

Postipoisid aga näitasid vahel ka kavalust üles ja võtsid kella ära. Kellad pidid aga postisõidukil helisema nii talvel kui suvel. See oli sunduslik, kuna vastav korraldus postivalitsuse poolt kõigile postijaamadele oli antud juba aastal 1847. Ka hr Bock püüdis postipoisse kontrollida. Läks vahel surnuaia vahele luurama, kas on näit. ikka ainult kaks reisijat. Rahvas oli aga kavalam ja lisa sõitjatele tuli peale linna piirist väljaspool. Postipoiss sai selle “sulitembu” eest veidi taskuraha ja lihtrahvas hoidis sellega mõne kopika kokku.

Laulusalmis on küll read, et see töö ei lõpe iial, aga nii see muidugi ei läinud. Konkurentideks olid postijaamale voorimehed. Nende hobused olid tavaliselt paremas seisus ja linnas oli neid mitukümmend. Peale reisijate vedasid voorimehed metsast kütet, majaehituspalke, hariti linnainimeste põllutükke ja aiamaad. Hobupostijaam hoidis küll hinnad madalamal, aga hääbumine ikka tuli ja tuli. Ka kiiremad liiklusvahendid – autod, bussid surusid postijaama reisijate, posti- ja kaubavedamise tagaplaanile. Mootorsõidukid võtsid postipoistelt viimase leiva.

Fotograaf teadmata. Foto Eesti Rahva Muuseumist

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 14.11.2024