Blog

Baltisakslase W. S. Stavenhageni 1856. aastal tehtud terasgravüüri järgi trükitud postkaart, kus peal Põltsamaa loss, kirik, kõrtsihoone, vana puusild jõel…

 

ANNE ÜTT

 

Tahtsin lisada siia juurde ka tolleaegset kirjeldust Põltsamaast. Ajaliselt päris täpset ei leidnud, aga küll pikema loo sellest kümmekond aastat varem ilmunud saksakeelsest nädalalehes “Das Imland”. Tartus regulaarselt ilmunud baltisaksa ajaleht oli seotud ülikooli teadusringkondadega. Lugu on pikk ja seetõttu toon ära vaid mõned lõigud sellest ning veidi tänapäevasemas kõnepruugis.

„ Alevikus on umbes 40 elumaja, mida ümbritsevad arvukad kõrvalhooned ning aiad, siin on peaaegu kõik linnaelu mugavused. Nende hulka kuulub jõe kaldalt lossi juurest algav ja kaugele ulatuv sillutatud tee, ruumikas võõrastemaja, milles on ka piljardilaud, siis on veel niinimetatud trahter ja hästi hooldatud kaunis Lossipark jalutuskäikudeks. 6 suuremat ja väiksemat silda on kõigile kasutada, sillal seistes näeb tumedaid puid ja nende vahelt kõrget valget lossi jõel peegeldumas. Üle puulatvade kõrgub lossi rõdu, kust avaneb avar vaade rohetavale kaugusele, viljapõldudele, näha on sügavale puude vahele peitunud kirikutorne ja mõisahooneid. Kui tulla Tallinna poolt, siis hakkab esimesena silma selge, puhas, valgendamata lossimüür, mille sisepoolele on majandushooned ehitatud. Pärast Viljandi maanteega ühinemist viib tee lossiaia serva pidi kirikust mööda trahteri juurde, mille ees on vaba kogunemisplats, kuhu pühapäeviti hobused jäetakse. Sealt edasi haruneb tee kaheks: parempoolne haru viib piki jõekallast edasi aleviku elanike juurde, kes selle väga pika tänava ääres elavad. Vasakpoolne teeharu viib selle piirkonna peamisest kaubalaost ja veskist mööda üle silla. Seal viib üks tee maale ja Uue-Põltsamaa mõisa juurde, teine pöörab paremale ja viib kaugematest elumajadest mööda, veel ühest sillast üle Põltsamaa pastoraadi ja seejärel suure kõrtsi juurde, mille taga veel üks majaderida vaate suleb.“

„Jõe paremkallas, Vana-Põltsamaa mõis, kuulub krahvinna Bobrinski, sünd. Ungern-Sternberg, pärijatele. Tema abikaasa, kindralmajor ja rüütel, Tema Hiilgus riigikrahv Aleksei Bobrinski ostis selle Lauw pankrotistunud pärandist ilma inventarita 1796. a 242550 hõberubla eest. Paremkaldal loetleti 29. oktoobril 1844 118 hinge: 51 mees- ja 67 naissoost, sealhulgas kreeka-katoliku kiriku tunnistajaid 8 mees- ja 15 naishinge. Tõenäoliselt peaks ka jõe vasakkaldal, maamarssal von Lilienfeldi Uue-Põltsamaa mõisas teist niipalju rahvast elama.

Need alevi põliselanikud on saksa päritolu ja saksakeelsed; vaid vähesed põlvnevad eestlastest või venelastest; 5–6 perekonda on üle 80 aasta paigal olnud, ülejäänud on hiljem sisse tulnud. Praegu elavad siin 2 aadlidaami, 10 perekonda oma ameti tõttu, ülejäänud on lihtsate tööalade esindajad: siin on 3 tislerit, 2 vasetöökoda, 1 sadulsepp, 1 rätsep, 12 kingseppa, 1 lihunik, 1 pagar, 1 hõbesepp, 1 parkal ja 2 valgeparkalit. Üks vähestest meistritest, kes kuulub suurema linna tsunfti, on tisler Drossmann. Tema tööd, eriti parkettpõrandad, on isegi Tartus ja Tallinna läheduses hinnatud.“

Veel mainitakse, et vasetöökoda valmistab eelkõige seadmeid viinavabrikutele. Tähtis on ka pagari töö, kuna ta varustab kõiki kõrtse 15−20 km raadiuses. Lihunikul on alati saadaval liha ja vahel harva ka vorste ning hinnad hoiab ta madalamal kui Tartus.

„On üks saeveski ja üks vanutustöökoda. Hõbesepalt tellivad eestlased põhiliselt ainult sõrmuseid ja lamedaid kaunistusega preese, 40 hõbekopikat ja 1 hõberubla hind. Messingist sõrmkübaraid vajavad umbes pooled talunaised. Teiste tööde kõrvalt tehakse ka klaasimis-, lakkimis- ja maalritööd.“

Juttu on ka hooldatud lossipargist ja kalmistutest.

„Lossipark on rahvale avatud, see on suur ja nagu kõik lossi juurde kuuluv, väga hästi hooldatud; park pakub vett, varju ja lilli, on kaunistatud pika jorjeniterea, erinevate rooside külluse ja laia vanade puude alleega. Apelsinide, virsikute ja viinamarjade kasvuhooned pakuvad rohkelt maitsvaid vilju. Viljandi maantee ääres, ca verst kirikust, mõisa põllul paikneb kivimüüriga ümbritsetud aleviku kalmistu. Selle nurgas seisab Samson von Himmelstierni kabel, mille kõrge kuppel ulatub puulatvadeni. Peale selle kaunistavad kalmistut ka rohked kuldse pealiskirjaga marmormonumendid ja mõned teised mälestusmärgid nagu ka veel üks kabel värava juures. Vasakul kaldal, enne alevikku, asub eesti kihelkonna kalmistu, samuti kivimüüriga ümbritsetud ja haljastatud, seal on üks vana kabel, rohkelt kivist ja suuri haudu näitab sama valu vaid lihtsamas kujunduses – valge ristiga, millel vaid lindike võbeleb.“

Sellised killud siis, mis on kirja pandud ligi 180 aastat tagasi.

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 25.04.2024