Blog

Kui Põltsamaa peaaegu saja aasta eest linnaks sai, valiti esimeseks linnapeaks Martin Terras. Rahvas hindas teda kui iseloomult pehmet inimest, suurt rahu ja õiguse armastajat, valimiseelsetes tekstides nimetatakse teda tubliks töömeheks. Ajalehed kasutavad seda väljendit edaspidigi.

 

RUTT TÄNAV

 

Erinevalt enamikust Põltsamaal Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil seltskonnaelus ilma teinud tegelastest oli Martin Terras ka sündinud Põltsamaal, pärit siinse kaupmehe Jaan Terrase perest, sündinud 18. (ukj) novembril 1875. aastal. Ta õppis Põltsamaa elementaarkoolis, Aleksandrikoolis ning Treffneri gümnaasiumis, seejärel 1897. aastal astus vabatahtlikult Vene sõjaväkke. Vilno (Vilniuse) sõjakooli lõpetamise järel sai temast 1900. aastal ohvitser. Esimese maailmasõja ajal oli ta suurtükiväe üksuste ülem ja teenis välja mitu ordenit.

1918. aasta novembris astus Martin Terras Eesti sõjaväkke ning määrati Suurtükiväe Valitsuse ülemaks, kogu Vabadussõja aja juhtis ta oma formeeritud 3. Suurtükiväepolku. 1920. aasta algul ülendati ta koloneliks. Vabadussõjas osutatud teenete eest autasustati teda Vabadusristi I. liigi 3. järguga ning anti normaaltalu ja kena summa raha.

 

Põnev töö muutusterohkel ajal

Põltsamaa linnas kuulus Terrasele neli maja praegusel Kesk tänaval jalgrattakeskusest kuni Allika tänava otsani, kõiki pole enam alles. Neid maju üüris Terras välja. Muuhulgas asus ühes majas majandusühingu pood. Äsja linnaks nimetatud Põltsamaa volikokku valiti Terras Eesti Rahvaerakonna esinumbrina, samal ajal oli ta juba Põltsamaa Tuletõrjeseltsi esimees, osales ühispanga juhtimises, oli linna vaestelaste kohtu esimees ning sai peagi ka Vigastatud Sõjameeste Ühingu Põltsamaa osakonna esimeheks.

Aeg oli põnev ja muutusterohke, alevikust linna tegemine pole niisama lihtne. Luua tuli uusi asutusi, pakkuda uusi teenuseid. Rahval oli linnakodanikuks olemisele rohkelt ootusi. Kontsad ja kübarad, eks ole. Kõigepealt oli vaja teid-tänavaid korrastada, toona öeldi – prügitada. Alustati Tartu maanteelt ja Välja tänavalt, Pargi tänav sai kõnnitee. Lossi tänavale jõe kaldale pandi betoonpostid just Terrase ajal. Linna oli vaja valgustada, hakati elektrijaama ehitama. Tuletõrjeühing vajas korralikku hoonet vana pritsikuuri asemele. Vaja oli laiendada vanadekodu ja puudus oli kooliruumidest. Haigla oli ülinigel, aga selle probleemiga tegeles maakonnavalitsus. Lossi tänavale Leihbergi krundile ilmus esimene bensiinitankla. Põltsamaal oli tohutu ehitusbuum – mis asutus või maja ka meelde ei tule, ikka on sel midagi pistmist 1928. aastaga. Isegi staadioni esimesse planki hakkas kaitseliit rajama 1928. aastal. Pärast 1920. aasta maareformi välja antud ligikaudu 200 elamukrundile kerkisid omanike võimalusi mööda elamud.

Oma kolme linnapea-aasta jooksul tuli Terrasel tegelda ka endiste mõisnikega, kes taotlesid oma maid ja maju tagasi. Peaaegu kõik põltsamaalased olid varem mõisate rentnikud või üürilised, mitte majaomanikud. Kohtus oli tarvis selgitada, mida Põltsamaa endast mõisaajal kujutas ja miks ikkagi ei pea neid maid ja maju tagasi andma. Sel ajal kuulusid kõnealused kinnisvarad – Eeriku võõrastemaja, Schmidti veski kvartal, Lilienfeldi elumaja, Naela veski, valitsejamaja, töölistemaja jmt riigile, linn hakkas neid alles endale taotlema ja jutt käib siin ostmisest, mitte tasuta üleandmisest. Loss muidugi ka, see oli parasjagu põllutööministeeriumi käes.

Viljandi Uudised kirjutab 1928. aasta 22. detsembril Põltsamaa kohta: „Elanikkude arv ulatab kuni 2104-ni ja maju on arvult 225 ühes 698 korteriga. Linna arenemist hoiab tublisti kängus tema asukoht, kaugel raudteest.” Neil aastail oli linnapeal põltsamaalaste raudtee-unistuse tõttu palju tegemist – alailma koosolekute pidamine, palvekirjade kirjutamine, majandusliku tasuvuse analüüsimine, riigiametnike veenmine. Linna planeerimise kavasse joonistati raudtee praeguse Tehnika tänava kohale, Jaama tänavast pidi suurejooneline avenüü saama, sinna ka sild üle jõe ja tänav otse edasi Jõgeva poole.

Martin Terras oli ka Eesti Vabadussõjalaste Liidu Põltsamaa osakonna esimees. Ta suri 1944. aastal ning on maetud Põltsamaa kalmistu kabeliaias, tema kalmul on mustast marmorist kivi, mida märkab kohe väravast sisenedes. 150. sünniaastapäeva puhul meenutati Martin Terrast tema kalmu juures.

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 20.11.2025