Blog

Ehkki nõukaajal Põltsamaale ehitatud uhkest kinohoonest on saanud aja jooksul hoopis kolehoone, mis silma riivab ja millel vähemalt praegu mingit otstarvet ei ole, saab laupäevast alates tõesti jälle kinos käia. Kaugele ei ole vaja minna, sest erinevalt tühjast hoonest, keeb n-ö üleaedsete juures vilgas elu: kultuurikantsis on nüüdsest ka kinofilmide vaatamiseks suurepärased tingimused.

 

RAIMO METSAMÄRT
raimo@pvs.ee

 

„Mõte kultuurikeskuses kino näidata tuli tõesti juba mitu aastat tagasi,“ sõnab direktriss Janne Karu. Kuna Eesti kultuurkapitalil oli programm, kuhu oli võimalik kinotehnika jaoks rahataotlus esitada, läkski projekti kirjutamiseks lahti. „Päris minu korda proovisime, enne kui õnn meie õuele tuli,“ on Janne praegu mõistagi rahul.

Loomulikult ei tähenda tänapäevane kinotehnika mitte vanaaegset projektorit ja keerlevaid filmirulle, vaid digitehnoloogiat. Kui heli- ja valgustehnik Karl Vilks mind n-ö pühamusse viis, oli siin ainuüksi ventilaator see, mis müra tekitas – kogu kino südameks oli välisel vaatlusel miniatuurne displei ja paar väiksemat paneeli, mis salapärastesse mustadesse kastidesse rüütatud olid …

Seeeest suured ja silmaga nähtavad muutused olid toimunud helitehnika vallas, sest kinolina tagune oli mürakaid kõlareid täis laotud, ka oli neid jagunud saali seintele. Mis teha – hea saundi ja võpatama paneva heliefekti saamiseks (nii et plaksumais põrandale paiskub) peopesasuurused kõlarid ei sobi …Küll aga võimaldab tehnikasajandis elamine kino käivitada ka kodust väljumata, peaasi et administraator kohal oleks, kes saaks huvilistele pileteid müüa.

 

Sündmuse tähtsust arvestades ilma vanaaegsete filmirullideta siiski läbi ei saadud – neid relikte läks vaja sümboolse lindi läbi lõikamiseks.

 

Käis töö ja vile koos

„Kinokultuur on ju kultuuri osa, meie maja eesmärgiks on siia inimesi peibutada võimalikult erinevate tegevuste ja sündmustega,“ sõnab Janne Karu. Tema sõnul saadi toetuseks 51 000 eurot, omaosaluse suuruseks oli 10%. Riigihanke võitnud Hannu Pro OÜ mõõtis ja puuris majas hoolega ning ettevaatlikult, sest ei saa ju täiusliku kõlavavärvi saamiseks tehnikat suvaliselt paika sättida, pealegi ei olnud projektori tarbeks seina sees avagi olemas. „Koroonaviirus sekkus muidugi ka, sest päris mitu kuud läks kaduma, tarned viibisid ja ekraanigi saime alles juuni alguses, viimane lihv anti alles reede õhtul,“ toob Janne näiteid.

Erinevad võimalused
Kuidas siis kinos käimine välja nägema hakkab? Kas laudadega ja popkorniga nagu avamispäeval või ollakse n-ö klassikalises saalis? „Sõltuvalt filmist, mõlemad variandid on võimalikud – kuna meil kaldpinda ei ole, püüame toolid sättida nii, et kõigil oleks mugav vaadata. Plaanime kasutada ka lamamistoole – inimene võtab selle ja istub, kuhu soovib, ka Kultuurikohvikust saab endale midagi kaasa võtta.“

„Kinoturg järjest elavneb ja kommertsalustel tuleb suurtesse linnadesse kinosid üha enam juurde, Eestis on igas paigas palju fänne, kes ei saa aga sageli kodus filme vaadata või jõuab see nendeni liiga hilja – sellest sündiski mõte selline kinoprogramm algatada,“ sõnas riigikogu liige Indrek Saar kino avamisel.

Tema sõnul on suure tänu toetuse eest ära teeninud ka kohalik kogukond – kokku võttes teenib see ju kõikide huve, et kultuur toimiks. Siis aga oligi käes aeg filmi vaadata. Esimesel kinoõhtul oli vaatajatel võimalus vaadata Christopher Nolani filmi „Tenet“.

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 29.10.2020