Blog

Põltsamaa ühisgümnaasiumi segakoor 2. juulil 1923. aastal tagasiteel VIII üldlaulupeolt Tallinnas.

 

ANNE ÜTT

 

Vahepeatus on tehtud Aegviidu jaamas. Eelnevalt oli õpetaja Karl Vervolt esitanud pedagoogilisele nõukogule palve lubada laulukooril osa võtta VIII üldlaulupeoast Tallinnas. Et sinna sõiduks rahalisi vahendeid saada, korraldas koor mitu tuluõhtut nii kooli ruumides kui ka põllumeeste seltsi saalis.

Kuidas vanasti siis laulupeole mindi ja kuidas minnakse nüüd? Esimesel laulupeol Tartus oli osalejaid üle kogu maa. Et raudteid ei olnud ja postitõldade rentimine liig kallis, rakendati vankri ette tööhobused. Ja kui talutööd ei kannatanud loomi ära viia, tuli jalgsi minna. Eks hiljem tulid paremad võimalused – rongid, veoautod, bussid. Linnade laulukooridel olid muidugi paremad võimalused transpordiga kui kaugetes metsakülades.

Koduloouurija H. Kull on kirja pannud ühe Tapiku kandi inimese mälestused ajast, kui ta noore neiuna 1930. aastatel laulukooriga laulupidudel käis:

“Võeti osa laulupidudest, näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus. Et oli kibekiire tööaeg taludes, oli vanematelt vabade päevade saamine raskendatud. Koorijuht preili Sauga käis siis aegsasti läbi selliste lauljate kodud ja tellis vanemaid, eriti isasid, et need ei keelaks lauljaid laulupidule. Luise K. kodus oli kesasõnnikuvedu tulemas. Isa pragas ja pahandas, et minnakse tööajaks ära. Lõpuks lubas, kui prl Sauga väga palunud. Tartusse tuli sõita 1 päev enne laulupidu. Kuidas poisid Jõgeva raudteejaama tulid, seda Luise ei mäleta. Arvas, et noormehed sõitsid vist ratastega, need olnud kõik rattaomanikud. Tüdrukutel polnud aga muud teha, kui nad läinud jalgsi. Tapikult Jõgevale oli 20 km mööda maanteed. Et teed lühendada, võtsid nad nõuks otse läbi metsade minna, siis vähenes tunduvalt maa. Hakati siis aegsasti poole öö aeg vastu hommikut astuma. Kõik paljajalu, tüdrukud hanereas metsavahelisel teel, seelikusabad kõrgele tõstetud, et pikk kastene rohi riideid märjaks ei teeks. Pearätikus nutsus jalanõud, esinemiskleit ja veidi toidupoolist. Niiviisi jõuti Jõgeva raudteejaama, sealt rongiga Tartusse. Ööbimine oli ühes koolimajas. Laulupeost jäid head mälestused. Sai ise kohal olla, linna uudistada, koos teistega laulda ja uhkust tunda, et nii kaugelt, metsakülast tulla suurele peole. Tagasi sõideti Tartust jällegi rongiga ja jala läbi metsade Tapikule. 1930. aastatel käidi selliste raskustega võideldes veel Tallinnas ja ka Pärnus. Luise arvas, et sõidurahadega abistas vist kohalik haridusselts. Kodust anti ka veidi raha. Eriti suurtes raskustes olid asunike lapsed, sest talud olid ehituslaenude tagajärjel võlgades ja iga sent, mis piimast või loomamüügist tuli, pidi taludesse jääma. Igal laulupeol oli öömaja tasuta. Magati põrandal kas õlgedel või vahel ka madratsitel.”

 

 

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 12.08.2021