Blog

Mõisa ajal oli neid kokku neli, seda on näha ka vanalt maakaardilt.

 

ANNE ÜTT

 

1964. aastal on kirja pandud üsna eaka mehe, Juhan Jürgensi mälestused sellest ajast, kui ta ise oli moonakas Uue-Põltsamaa mõisas.

“Moonakad olid rahvuselt kõik minu mõisas teenimise ajal eestlased, Põltsamaale mitmelt poolt Eestist sisserännanud. Sotsiaalselt seisundilt oli endisi moonakate lapsi, peremeeste, saunikute ja vabadikkude perekondadest pärinenud. Moonakate arv kõikus tööraamatute järgi minu ajal 50 ümber. Moonakate arvu suurt võnkumist ei esinenu, küll aga vahetasid üksikud moonakapered sageli töökohta. Lohakatele töölistele oli iga mardipäevaks töölt lahtiütlemine, samuti töölt lahkujate palved rahuldati iga aasta mardipäevaks. Mardipäevaks oli ka uute moonakaperede kohaletoomine ja soovijate töölevõtmine.

Töötasu oli rahas ja natruuras. Aastas oli tingimus mõisale teha 299 päeva. Kes normipäevi ära ei teinud, sellel võeti rahapalgast puuduvate päevade eest 50 kopikat maha. Kes ülenormi päevi tegid, said rahalisele tasule 30 kopikat päevas juurde. Rahalist tasu oli aastas tsaariajal 36 kuldrubla. Natuuras saime 12 vakka rukkit, 12 vakka otre, 5 riia vakamaad kartulimaad ja tsaariaja lõpul anti veel 1/6 vakamaad igale moonakale linamaad. Kartuli- kui ka linamaa tehti mõisa kulul valmis. Ka kartul pandi mõisa kulul maha, moonamehel endal tuli vaid sügisel üles võtta. Maad väetati mõisa poolt. Aiamaad oli igal moonakal moonamaja juures kapsa ja juurvilja tarvis. Karjamaa oli moonamajade juures Põltsamaa jõe ääres. Luba oli pidada ühte lehma. Ka lammast võis pidada, kuid endal tuli lamba toit muretseda. Samuti oli luba pidada sigu – moonaka oma jõudu mööda. Lehma toiduks ja allapanuks andis mõis igale töölisele 150 puuda põllupõhku, heinu 6-7 naela päeva peale, aluspõhuks 50 puuda. Loomatoit toodi mõisa poolt kõigile moonameestele koju kätte. Endal tuli aga lakas vastu võtta. Küttepuid anti 4 sülda aasta peale, hagu oli tarvitada niipalju, kui vaja oli.. Ka küte toodi mõisa poolt koju kätte. Igaks jaanipäevaks anti töölise kohta 4 toopi õlut, siis veel üks rubla raha luisu, vikati ja sõnnikuhargi ostmiseks.

Korteriolud olid üldiselt kitsad, mis said ka suurematele perekondadele töökoha vahetamise põhjuseks. Elutoad kahe perekonna kohta olid ca 3×5 ruutmeetrit. Vanadel moonamajadel puudusid küttekolded – pliitad. Neil tuli keeta ja küpsetada torni all, s. o. väljaspoole moonamaja ehitatud kivist torn, alt laiem, pealt korstnataoliselt kitsam, kus olid moonakatele kaminad, kus tehti tuld ja keedeti toitu. Uuematel moonamajadel olid korterites juba pliitad ja vajalised ahjud leiva küpsetamiseks. Igal korteril oli oma sahver eeskojas.

Talumeestesse suhtusid moonakad küllaltki üleolevalt. Kui ikka moonakas maanteel oma kahehobuse plaanikuga sõitis, pidi talumees kõrvale hoidma, et alla ei aetud. Moonakal oli mõisas teenides oma “põllule” kindel, mis kunagi ei ikaldunud. Tema sai alati väljateenitu tervikuna, korralikult.”

 

Vanemaid moonamaju oli mõisas kolm, neljas ehitati hiljem kivist, tellistest voodriga. Kui vanemad hooned lammutati juba tükk aega enne sõda, siis kivist maja hävis 1944. aasta septembris, kui taganevad väed purustasid läheduses oleva silla ja veskid.

 

Fotograaf Carl Sarap. Foto Tallinna Linnamuuseumist

 

Põltsamaa Valla Sõnumid 17.03.2022